𝑼𝑵𝑰𝑺𝑻𝑼𝑺𝑬𝑫 – 𝑲𝑼𝑰𝑫𝑨𝑺 𝑱𝑨 𝑴𝑰𝑳𝑳𝑨𝑳 𝑵𝑨𝑫 𝑻Ä𝑰𝑻𝑼𝑽𝑨𝑫?

Täna „sattus” mulle ette Elon Muski tsitaat: „Many people will panic to find a charger before their phone dies. But won’t panic to find a plan before their dreams dies”.

See kõnetas mind!

Vahest on mul mingi unistus, mida ma ootan ja ootan, et see täituks. Ma nagu seaks omale mingi ajalise piiri, millal see täituma peaks. Ja kui see unistus selleks hetkeks täitunud ei ole, siis ma loobun sellest: „ahh, ju siis ei ole määratud nii minema”.

Aga äkki ma tegelikult ei tahagi ikkagi selle unistuse täitumist?

Äkki see polnudki see PÄRIS minu unistus? Ehk on see olnud hoopis kellegi teise unistus, mille ma olen oma defineerimata peakeskusega omaks võtnud?

Millal ja millised unistused üldse täituvad?

Kas siis, kui Sa sellele keskendud ja „piisavalt tugevalt unistad”?

Või hoopis siis, kui soovid midagi ja lased siis sellest soovist täielikult lahti? Usaldad Elu?

Kas siis, kui Sa täpselt kõige peenemate detailideni tead täpselt, mida Sa tahad?

Või siis, kui Sa midagi tahad, jätad selle üldsõnaliseks ja annad ruumi, et Universumil lasta see asi korraldada nii nagu tema seda Sinu jaoks parimaks peab?

Tuleb tunnistada, et mina ei ole siiani leidnud seda ühte, ainsat ja toimivat viisi, kuidas minu unistused täituvad.

Olen esitanud erinevaid „tellimusi”, nii selliseid, mis on olnud väga põhjalikult detailideni täpsed, kui ka väga üldsõnalised ning olen mõlemal juhul saanud täpselt selle, mis ma sõna-sõnalt kirja olen pannud. Aga loomulikult on Universum lisanud mõlemal juhul sinna omapoolseid nüansse ja vürtse ning leidnud võimalusi minu üle südamest naerda

Alati on need „tellimused” Universum täitnud selliselt, et ma olin SUNNITUD arenema … tõsi … ega kedagi ei saa millekski vägisi sundida … minu ees oli lihtsalt valik, kas arenen või kordan samu mustreid … tunnistan, olen korranud ka samu vanu mustreid, kuid enamuses siiski on (enese)areng olnud vältimatu …

Olen enda puhul märganud, et seni, kuni minus on kasvõi väikseimgi kahtlus selles, mida ma tahan ja kuni minu kehasse ei teki elevuse tunnet, et just see on SEE, mida ma tahan, siis seni seda ka ei juhtu/toimu, mu unistus ei täitu … õigemini … soovist ei saagi üldse unistust, mille poole liikuda …

Kui paljudel kordadel oled Sina oma unistus(t)est loobunud?

Kui palju kordi oled Sa saanud seda, mida oled unistanud ja siis avastanud, et see pole ikkagi see, mida/keda Sa tegelikult oma Ellu tahad?

Ja lõpetuseks tekkis mul ka küsimus – kas unistus võib olla ka üks puudusteadvuse osasid? Tahan ma ju midagi, mida mul ei ole …