𝙀𝘽𝘼𝙋𝙄𝙄𝙎𝘼𝙑𝙐𝙎

 

Olen viimasel ajal erinevate külgede alt sellega tihemini kokku puutunud, kui tahaks. Inimesed räägivad, et nad tunnevad ennast ebapiisavana.

See tunne ja teema kõnetab mind, sest ma olen oma elus ennast väga palju ebapiisavana tundnud.

Kui Sa sellesse tundesse nüüd vaatad, siis mis on tegelikult see, mis Sind ennast ebapiisavana tundma paneb?

Kõigepealt … on tõsi, et meie ümber on ka selliseid inimesi, kes tekitavadki täiesti tahtlikult ja teadlikult (või ka alateadlikult?) meis ebapiisavuse tunde, oma hääletooni, pilgu või üleoleva hoiakuga meid halvustades ja madaldades. On neid, kes ütlevad pealtnäha ilusaid sõnu, kuid seal all tajud ikkagi madaldavat energiat … ja energia loeb! Sa lihtsalt tajud selle ära, keha tasandil ja seal see väike ussike ennast sisse seabki ning Sind seestpoolt urgitsema hakkab … ning mõistus annab sellele siis hoogu vaid juurde …

Ja samas on võimalik ennast ebapiisavana tunda ka täiesti nii, et Sinuga koos olev inimene ei tee selleks mitte midagi …

Veidi üle aasta tagasi tuli mul mitmetel teraapiaseanssidel üles väga tugev ebapiisavuse tunne – tunne, et ma pole piisav ei naisena ega inimesena. Sellesse ebapiisavusse vaatamine osutus üsna pikaks ja valusaks teekonnaks, selle juured olid sügaval ja vägagi varjatud, sinna oli keeruline vaadata ning eriti keeruline oli nähtavaks tulnut tunnistada

Sügavamale kaevudes jõudsin ma välja selleni, et tegelikult oli selle ebapiisavuse tunde all hoopis hirm hülgamise ja äratõukamise ees. Ma olin lapsest saati armastust „välja teeninud”, püüdes olla „piisavalt hea, tubli, kiire, taiplik jne … „. Mida rohkem ma püüdsin olla parem ja teha rohkem, seda suuremaks muutus minu ebapiisavuse tunne.

Mida sügavamale ma sellesse vaatasin, seda selgemaks ma sain, et tegelikult olin ma ise enda hüljanud, ma ise ei austanud ennast ega pidanud ennast väärtuslikuks, ma ise ei tundnud ennast hästi enda kehas, enda peas, enda elus, ma ei tundnud ennast endana hästi.

Olles sellises kohas, piisab väga vähesest, et mingi (kasvõi imeväike) väline asi meis selle ebapiisavuse tunde käivitaks …

Aga … mis siis, kui Sul on liiga palju asju teha?

Ehk Sa oledki endale võtnud liiga palju kohustusi?

Ehk Sa oledki liiga palju „Jah”-e öelnud?

Või Sa oled endaga lihtsalt liiga karm ja nõuad ise endalt liiga palju? Ehk on Sul vaja olla hoopis endaga leebem ja kannatlikum?

Me elame saavutuste maailmas, kus kõik peab tulema kiiresti … ja tegelikult on see suur katsumus kõigile … jääda enda keskmesse ja kohale just selles hetkes, me lihtsalt ei tea, mida teised teevad selleks, et anda iga päev endast see „parim” …

Nii ei saagi me keegi teha muud, kui anda endast iga päev siiralt see „parim”, hoides meeles, et tänane parim ei ole sama, mis oli eile ja homne parim ei ole sama, mis on tänane … meie „parim” on igal päeval erinev … ja see, kas teis(t)ele sellest piisab või mitte, siis ideaalis ei peaks see tegelikult Sinusse puutuma … need on tema ootused! Sina saad anda endast igal hetkel parima ja kui see ei ole kellegi jaoks piisav, siis ei saa Sina sinna midagi parata …

Tuleb vaid aktsepteerida seda, et me kõik oleme Teekonnal …