Kui suhtes (ükskõik millises) tekib konflikt, lahkheli või arusaamatus, siis olen alati olnud mina see, kes teeb esimese sammu selle lahendamise poole.
See on alati nii olnud ja on enamuse ajast ka praegu nii, sest ma ei talu konfliktis olemist 
Täna on vahe selles, et konflikte on järjest vähem ja ühel hetkel võib siiski mu mõõt täis saada ja siis ma enam ei tee seda sammu 
Kui arusaamatus sai selgeks räägitud, jäi (õigemini jäeti) alati mulle mulje (ja tunne!!!), et mina olen süüdi neis tekkinud arusaamatustes, et mina olen keeruline ja minuga on raske läbi saada. 
Kuni ühel hetkel hakkasin ma asju teistmoodi nägema ja siis hakkasid asjad muutuma. 
Ma hakkasin nägema, kuidas tegelikult minuga manipuleeriti ja mind madaldati. Sest ma ei vastanud ootustele, ma ei teinud asju nii nagu teis(t)e jaoks oli mugav või nemad õigeks ja heaks pidasid (MINU jaoks õigeks ja heaks!). Ma olin ebamugav.
Siis tuli minusse ka julgus öelda „EI” ja ma hakkasin seadma piire. Ka neile, kellest ma hoolisin ja keda armastasin. Kuid see, kui ma kedagi armastan, ei tähenda, et ma pean tal lubama endaga halvasti käituda või minust üle sõita!
Osasid neist inimestest enam ei ole minu elus – see on olnud väga hea õppetund lahtilaskmise õppimiseks 
Õppides piire seadma ja „EI” ütlema, on minu ellu tulnud palju uusi inimesi, kelle jaoks ma ei ole keeruline, kes hindavad ja hoiavad mind täpselt sellisena nagu ma olen ning on ka neid, kellega suhted on paranenud just tänu piiride seadmisele ja enda väljendamisele. See muidugi eeldab, et ka teine pool julgeb ennast väljendada, piire seada ja vajadusel ka „EI” öelda
PS! „EI” ON TÄISLAUSE 
Ja ei vaja mitte mingeid põhjendusi!
