Jah, see võib olla (tegelikult ongi!) väga hirmutav, karm ja ränk!
Sellel teel on palju pisaraid, valu, pettumusi, hirme …
Aga on ka palju rõõme, valgustavaid taipamisi, vabanemisi, tervenemisi, hoolimist ja armastust.
Ja mis kõige olulisem! Sa leiad, et Sa ei ole ainus, kellel on valus olnud, kes on haiget saanud, kellele on haiget tehtud ja kes on lasknud endale haiget teha.
Sa kohtad sellel teel uusi ja huvitavaid inimesi. Kohtad inimesi, kes teevad Sulle esmapilgul haiget, rebivad lahti Su vanad haavad (mille arvasid juba paranenud olevat …) ja toovad Sinus välja Su valupunktid, ometi annavad nad sellega Sulle võimaluse tervenemiseks ja ISEENDALE lähemale jõudmiseks.
Sa kohtad ja leiad ka neid inimesi, kes on Su kõrval kõigis Su valudes, häbides ja hirmudes ning neist läbi minekul, kes hoiavad vajadusel Su kätt, silitavad pead, kallistavad, toetavad, kes nutavad koos Sinuga nii Sinu kui iseenda pisaraid.
Ja Sa leiad ka neid inimesi, kes ajavad Su naerma. Nad leiavad viisi ja sõnad, millega ajada Sind naerma ka läbi nende endi valude, häbide, hirmude ja pisarate.
Vahest on need erinevad inimesed, vahest suudab seda kõike teha üks ja sama inimene. Kui sellist kohtad, siis tunned, et just tema on see „SINU INIMENE”!
Sellel Teekonnal Sa avastad PÄRIS ennast, nii seda, mis kvaliteedid Sul on, kui seda, mis on Sinu varjud. Me oleme harjunud ennast, teisi, tundeid, emotsioone, elusündmusi jne liigitama „headeks” ja „halbadeks”, aga tegelikult on see vaid suhtumise ja hinnangu küsimus.
Selle „hea” ja „halb” hinnangu andmisega me ise määrame, mida ja kuidas me kogema hakkame.
Kui jõuad selleni, et valu võib olla ka hea, sest ta on tulnud meile näitama teed tervenemiseni, siis saad selle vastu võtta tänulikkuses ning enda ja oma eluga paremasse kohta jõuda.
