Ma sündisin perre, kus 70. aastate mõõdupuu järgi oli olemas kõik, mille järgi saab mu lapsepõlve liigitada õnnelikuks. Söök oli laual, katus oli peakohal ja riided seljas ning minu sünniperes ei olnud probleemi alkoholi ega füüsilise vägivallaga.
Umbes 10 aastat tagasi kuulsin ma ühes vestlusringis esimest korda väljendit „vanematega orb”. Sel hetkel see ei kõnetanud mind ja mulle tundus, et see ka ei puutu minusse, sest mul oli ju olnud õnnelik lapsepõlv.
Kui ma veidi rohkem, kui 5 aastat tagasi läksin Holistika Instituuti, käisime läbi kõik suhted meie elus, alates suhetest sünniperes vanemate ja vanavanematega, lähi-, sõprus- ja töösuhted kuni selle hetkeni seal.
Aastate jooksul olen ikka ja jälle olnud (ebameeldivalt) üllatunud, kui paljudes peredes on igat liiki vägivalda. Pidasin ennast alati selles osas õnnelikuks. Pean siiani. Ja see pani mind alati, kui kellegi lugu kuulsin, mõtlema sellele, et mul pole õigust millegi üle kurta … minul oli ju olnud õnnelik lapsepõlv!
Erinevate inimeste erinevaid lugusid on palju … ja ometi on need oma olemuselt tihti ka sarnased.
Mida ma selle jutuga öelda tahan?
Ma ei tahagi niiväga midagi öelda, ma soovin, et Sa mõtiskleks natuke.
Näiteks teemal LÄHEDUS ja PUUDUTUSED
Oled Sa mõelnud, mis tähendus on Sinu jaoks sügaval lähedusel ja õrnadel puudutustel?
Ei, ma ei mõtle siinkohal seksuaalset, intiimset lähedust ja erutavaid puudutusi. Ma mõtlen „tavalist”, igapäevast sügavat lähedust ja neid lihtsaid, õrnu ja „tavalisi” puudutusi, mida Su Keha vajab.
Kas Sa lubad kedagi endale PÄRISELT nii lähedale, et neid puudutusi enda Kehale lubada?
Kas Sa suudad neid vastu võtta, kui seda Sulle pakutakse? Ükskõik, kas pakkujaks on Sinu partner, parim sõber või lihtsalt hea tuttav.
Õrn silitus või pai põsele või seljale, käepuudutus, lihtsalt minutike käest hoidmist või hetkeks kellegi najale toetumine …
Mis tundeid ja emotsioone see Sinus tekitab?
Kas Sa LUBAD endal TUNDA neid tundeid ja emotsioone, mis pinnale kerkivad?
Kas ja kuidas Sind läbi elu erinevad inimesed puudutanud on? Emotsionaalselt ja füüsiliselt?
Millised on olnud Sinu lähisuhted läbi elu?
Kas Sa oled lubanud oma erinevates lähi- ja paarisuhetes seda PÄRIS lähedust, haavatavust ja intiimsust (ja veelkord! Ma ei pea siinkohal silmas seksi!)?
Ega ma ilmaasjata neid küsimusi ei esita! 🙂
Jonice Webb on kirjutanud raamatu „Üksindusse jäetud”. Sealt raamatust võid leida selliseid vastuseid, mida Sa pole osanud küsida.
Üksindusse jäetus on meie ühiskonnas endiselt palju levinum, kui me seda arvame või teadvustame, kahjuks ka praegusel ajal, kui inimeste teadlikkus on palju suurem, kui aastakümneid tagasi.
Ei ole lihtne märgata ja teadvustada, kui palju see meie elu päriselt mõjutab, kui meid on lapsena üksindusse jäetud.
Kui lähedale Sa täna omale inimesi lased? Või jätad Sa ka täna ikka veel ISE enda üksindusse? Öeldakse ju, et täiskasvanuna me jätkame ise endale selle tegemist, mida meile lapsena tegid meie ümbritsevad.
Nii ei jõudnudki aastaid mulle kohale, kui suur trauma üksindusse jäetus minu jaoks tegelikult on olnud! Ma TEADSIN seda üle viie aasta, aga ma ei TEADVUSTANUD seda, ma surusin selle alla, oma KEHASSE.
Ja nüüd, ühel kehateraapia seansil, mu Keha lihtsalt paiskas selle pinnale. Nüüd ma tean, et mul ei ole enam võimalik seda tagasi ega alla suruda … ilmselt olen (alles nüüd!) valmis sellega tegelema.
Lisaks raamatu „Üksindusse jäetud” lugemisele soovitan kindlasti proovida/kogeda erinevaid kehateraapiaid. Meie Kehad on ülimalt targad ja teavad täpselt, mida me vajame, on vaja vaid teda kuulata!
PS! Kindlasti EI OLE vaja süüdistada oma vanemaid – nemad on teinud ilmselt asju nii nagu nemad on osanud ja kellegi süüdistamine ei tee asja olematuks ega kellegi olemist kergemaks.
Siis, kui mina sündisin ja kasvasin, ei osanud paljud vanemad oma lastele anda seda, mida laps vajas – „tööd tuli teha!”. Enamus minu eakaaslaste vanemaid on sündinud kas sõja ajal või peale sõda, nende vanematel „tuli ellu jääda!”. Palju oli nende hulgas neid, kellel oli teadlikkust küsida oma lapselt, mida ta vajab?
Seega … „Trauma ei olnud Sinu süü, kuid tervenemine on Sinu vastutus!” (Jam Alker).
Ja tervenemine on SINU ENDA ning Sinu suhete kvaliteedi huvides!
