Täna jäi mulle silma üks ema oma tütre ja pojaga, tüdruk umbes 10-aastane, poiss vast 12-aastane.
Nad hakkasid sisenema söögikohta, kui poeg järsku hüüatas „emme, oota!”
Nägin ema üllatunult seisma jäämas ja aeglustasin ka oma käiku, et näha, mis edasi toimuma hakkab.
Poeg kiirustas ukseni, avas ukse nii emale, kui õele ja sisenes ise viimasena.
Milline armas väike džentelmen! 
Vikipeedia annab sõnale „džentelmen” selgituse:
džentelmeniks nimetatakse meesterahvast, kes käitub viisakalt (džentelmenlikult), eriti seoses naisterahvastega. Selles kontekstis peetakse sageli silmas mõnevõrra vanamoodsaid, patriarhaalsest ühiskonnast pärinevaid kombeid nagu meeste tava naistele istet pakkuda või neile ust avada ja neid esimesena siseneda lasta. Samuti peetakse džentelmenile omasteks ausust, sõnapidamist ja vaprust.
Paistab, et ma olen vanamoodne … 
Sest minu südamest saab vähemalt poole võita vaid sellesama lihtsa, kauni ja inimliku viisakuse ja tähelepanelikkusega 
Ja tuleb tunnistada, et mul on Elus vedanud, minu ümber on peaaegu alati olnud (ja on) enamuses just sellised viisakad ja tähelepanelikud mehed. Sellised Mehed, kes märkavad vahet Mehel ja Naisel. Mehed, kes julgevad olla Naisega viisakad ja galantsed ning ei karda, et see kuidagi nende mehelikkust kahjustaks 
Selle väikse härrasmehe väikese liigutuse nägemine tegi mu tuju ja olemise lihtsalt imeliseks terveks päevaks 
Kui on olemas selliseid väikseid inimesi, siis on Maailmal veel lootust!
Ja tänulik, et sellel Väikesel härrasmehel on keegi, kes talle seda õpetanud on … 