Tegu < – > tagajärg või kogemus < – > õppetund/areng
Ilmselt teavad enamus, et tegu ja tagajärg on Karma. Ja enamus ka pelgavad (et mitte öelda „kardavad”) Karmat. Peamiselt mõeldakse sellele siis, kui on midagi „halba” korda saadetud. Sest on ju lausa ütlemine, et „ükski heategu ei jää karistamata”. Seega … me kardame head teha? Kes siis peaks karistuseks seda, kui Sinuga midagi head juhtub, ikka „halb” tuleb meile karistusena.
Aga kui vaadata seda „halba” või „tegu” hoopis kui KOGEMUST ja sellega kaasnevat võimalust läbi õppetunni areneda?
Kui ma Tallinnast Kuressaarde kolisin, oli sellega seotud väga palju erinevaid tundeid ja emotsioone. See oli väga suur muutus, millega kaasnes leina, hirmu uue ees, mõni lõplikult lahendamata suhe jne. Mu kolimine tekitas tegelikult palju pingeid (nii minus endas, kui mu lähedastes) ja oli hetki, kus olin väga pimedas kohas.
Õnneks oli (ja on endiselt) mul üks uskumatult äge sõber, kes oli mu jaoks alati olemas ja toetas, kellele ma sain kõigest rääkida ja usaldada talle oma kõige sügavamad ja valusamad hirmud ja ülemõtlemised. Ta ei lohutanud „küll kõik saab korda!”, selle asemel ta aitas kõigesse veel sügavamale kaevuda, näha mul seda, mida me ise ja üksi tavaliselt ei näe, vaadata sellistesse pimedatesse nurgatagustesse, mille eest meie „sisemine kaitsja” meid hoiab, sest … äkki on liiga valus! Vahest see torkas, kohe väga! Aga just see oli see, mis edasi viis.
Ja ühel hetkel ta teatas mulle „Mõtle, kui ilus koht kus olla! Millest kõigest Sa läbi lähed!”. Ilus? Mul oli ju jube valus ja ebamugav! Sel hetkel ma mõtlesin, et see mees on ikka täiesti hull!
Täna ma näen, et tal oli tuline õigus! Kõik see, millest ma siin selle veidi rohkem, kui aasta jooksul olen „läbi läinud”, on olnud äge ja tõeliselt ILUS!
Me oleme tulnud siia planeedile KÕIKE kogema! Ka valu. Ja valu teeb meile see, millesse on vaja vaadata, mis tegelikult takistab meil Elus edasi liikumist. Muidugi saab alati ka põgeneda, aga neil „asjadel” on kalduvus meie Ellu ilmuda seni, kuni me neile PÄRISELT otsa vaatame ja KEHA tasandil „ära lahendame”. Seni, kuni me nendega mõistuse tasandil „tegeleme”, seni me lihtsalt „tegeleme” … noh, tead ju küll kiiktooli – liigub küll, aga EDASI ei liigu …
Tuleb lasta endal selles valus olla! Nii kaua, kui vaja! Ja ei ole vaja ennast seal olemise pärast piitsutada! Alles siis, kui oled saanud seal piisavalt olla ja piisavalt TUNDA, alles siis saad sellest täielikult läbi minna. Ja siis mõistad …
SEE OLI TÕESTI ILUS KOHT KUS OLLA!
