Human Desing’is on väravas 46 „armastus keha vastu”, minul on see värav aktiveeritud Päikese ja Pluuto poolt (Päike teadlik ja Pluuto nii alateadlik, kui teadlik).
Human Design’i järgi toimub mu elu kõige suurem transformatsioon 46. väravas ning just oma Keha ja Keha Teadvust olen viimased paar aastat väga põhjalikult tundma ja tunnetama õppinud (sh ka Strateegiat ja sisemist Autoriteeti!).
Mõned kuud tagasi sain väga ägeda kogemuse oma Keha ja tema teadvust kuulates … õigemini … teda kuulama õppides 
Ühel kaunil päeval hakkas mul pea valutama. Põhjust tuvastada ei suutnud, kõik tundus nagu korras olevat, aga pea valutas järjekindlalt edasi. Valu ei olnud tugev, kuid vaevas ja väsitas. Teisel päeval see painav valu jätkus. Üldjuhul ma valuvaigisteid ei tarbi, kuid kui vaja, siis vaja – ega seda valu parem kannatada pole ja nii võtsingi pool tabletti. Sain õhtul uinuda, kuid kolmanda päeva hommikul ärkasin ikkagi taas peavaluga, millele lisandus tohutu ja täiesti arusaamatu väsimus. Kannatasin. Taipamata, mis toimub, sest kõik tundus ju korras olevat! 
Kolmanda päeva õhtul helistas mulle üks mu armas Õpetaja ja uuris, mis mul toimub. Rääkisin lühidalt, mis hetkel toimumas ja sain temalt suurepäraseid peegeldusi! Kuid ma ei taibanud ikka veel täielikult, millest oli minu peavalu ja väsimus. 
Järgmisel (neljandal) päeval jätkus nii peavalu, kui väsimuse tunne. Läksin välja kõndima, mõtlesin teha pikema ringi, lootes, et see lööb pea selgemaks. Olin kõndinud vast neljandiku plaanitust, kui tundsin, et ei jaksa rohkem ühtki sammu astuda! Ja läksin väiksema ringiga ikkagi koju tagasi. Koju jõudes vajusin täiesti jõuetult lihtsalt kokku! 
Ja siis järsku meenus mulle, mis hetkest alates ma seda väsimust tundma hakkasin – veidi üle nädala varem olin ma sunnitud tegema midagi, mis ei sobinud minuga kokku. Ma pidin ennast sobitama raamidesse ja reeglitesse, mis teevad mu „kandiliseks”. 
Ma olin omale ühe eesmärgi seadnud ning paika pannud kindla plaani ja tegutsemiskava, kuidas selle poole liikuda. Ja ma tegutsesin vastavalt sellele plaanile.
Ma tean, et ma suudan alistuda sellele, mis on minust tõeliselt Võimsam ja Vägevam. Ma suudan alistuda kõigele sellisele, mis loob rohkemat just siis, kui ma alistun!
Aga see ei olnud see „midagi Võimsamat”! See oli minu jaoks piirang! Ma olin rääkinud endale loo sellest, mille pärast mul sellesse raami on vaja sobituda, ma uskusin, et sellesse raami sobitumine on ainus tee, kuidas saavutada oma eesmärk. 
Ma muudkui ketrasin oma peas, mida ma tegema pean, kasvõi hambad ristis … ma rääkisin ka paari sõbraga, aga taipamist ei tulnud … Ka Õpetaja kõne, kus ta „virutas labidaga” (vahest on vaja ka sellist otsest lähenemist, et asjad päriselt kohale jõuaks), ei viinud kohe taipamiseni.
Ja siis järsku tuli taipamine! Mu keha andis mulle märku, et ma punnitan valet asja, valel moel! Taas kord oli minu Keha targem, kui minu Mõistus! Kui ma seda taipasin, kadus poole tunni jooksul nii peavalu, kui väsimus. 
Kui Mõistus toimib õigel ajal ja õiges kohas, on ta väga hea tööriist, aga kui ta patrab meile mingeid lugusid, mis meie Keha Teadvuse lämmatab, siis tuleb ta kuidagi vaikima sundida …
Ma usun 100% psühhosomaatikasse! Läbi mingi füüsilise vaevuse annab meie Keha meile märku, kui me pole päris õigel teel mõne oma asjaga!
Paar kuud tagasi sain vastupidise kogemuse.
Minuni jõudis üks pakkumine, seda lugedes tuli mu kehasse meeletu rõõmu, elevuse ja kerguse tunne, iga minu keharakk ütles, et „see on SEE!”
Kogu teekond selle pakkumise lugemise hetkest kuni tänasesse päeva on tulnud kerguses ja imeliselt hea tundega minu KEHAS!!!
Ma ei tea, kuhu see kõik mind kannab, aga täna on TUNNE minu Kehas lihtsalt imeline 
