Teekond lubamisse ja vastuvõtmisse

 

Kas tead, et millegi lubamine ja selle vastu võtmine võivad teineteisest väga kaugel olla?

Ma „sattusin” kallistusteraapiasse umbes 1,5 aastat tagasi, peale seda, kui üks mu sõber oli mul „diagnoosinud” hirmu läheduse ees (Human Designis „ripakil” 6. värav defineerimata emotsionaalkeskuses!). Tal kulus pea 4 kuud mu veenmiseks, et ma kallistusteraapiat prooviksin, mina naersin ta lihtsalt välja ja olin väga skeptiline … see lihtsalt tundus ülijabur!

Siis saatis sõbranna mulle lingi ühe terapeudi profiilile, kes pakub kallistusteraapiat, ka selle peale pööritasin ma alguses silmi, kuid veidi aja pärast läksin siiski saadetud profiilile terapeuti vaatama … ega ma siis ju ometi ükskõik kellel ennast kallistada ei lase!!!

Ma ei kirjelda siin seda protsessi, kuidas ma oma kehateadvuse abil siiski sinna teraapiasse jõudsin (aeg-ajalt meenutan siiani huumoriga oma vastupanu ja esimest seanssi), aga … olen selles teraapias nüüdseks käinud igakuiselt ja keskmiselt kuus korra.

Minu jaoks algas see teekond sellega, et alguses ma küll füüsiliselt lasin ennast hoida, kuid emotsionaalselt ja energeetiliselt olin ma suletud ning mul oli „müür ümber”. Ise ma sellest tol hetkel muidugi aru ei saanud – mu tunnetus ei olnud veel nii hea …

Lisaks sellele, et ma olin emotsionaalselt suletud, oli ka mu keha pinges ning ma ei suutnud sellesse hoidmisse lõdvestuda (ilmselt ka usaldada mitte). Alguses ma isegi ei märganud keha pinges olekut, sest kellegi läheduses oli mu keha alati pinges olnud ning see oli mu keha jaoks loomulik olek. Kui ma seda märkasin, hakkasin ennast teadlikult hetke kohale tooma ja õppisin sellesse hoidmisse ka lõdvestuma. See aga sai juhtuda vaid seetõttu, et terapeut suutis luua minu jaoks turvalise ja usaldava ruumi.

See aga ei olnud ikka veel selle hoituse VASTU VÕTMINE! Sel hetkel ma isegi ei osanud veel mõista seda, ma lihtsalt tajusin, et „midagi oleks nagu puudu …”, kuskil on veel mingi „kala” …

Kuni ühel hetkel tekkis hoopis minul soov hoida. Terapeut lubas seda. Ja see oli hetk, kus ma hakkasin vähehaaval vahet tegema sellel, kui ma ei suuda vastu võtta ja kui ma seda suudan. Ja seda just läbi selle võrdluseks oleva tunnetuse, kus ma tajusin, et terapeut ei suutnud vastu võtta seda, et ma teda hoidsin – sest mina olin ju läinud tema juurde, et tema mind hoiaks, et tema annaks mulle …

Need taipamised ja märkamised on pannud mind viimastel kuudel palju tagasi vaatama oma olnud suhetele. On olnud ka erandeid, aga enamuses mu suhetes olen ma olnud hoitud. Hoitud nii nagu nemad seda hoitust on osanud mulle pakkuda, kuid mina pole osanud/suutnud LUBADA ennast hoida ja ma pole osanud PÄRISELT seda hoidmist VASTU VÕTTA.

Nägin, et anda on kuidagi lihtsam, kui vastu võtta ja kui minu antut vastu ei võeta, siis on tegelikult hinges valus …

Minu jaoks kõige olulisem on see, et just neil kallistamisteraapia seanssidel olen õppinud ümber lülituma meesenergiast (selles me naised igapäevaselt omi asju ju toimetame) naisenergiasse. Olen õppinud tundma seda, milline on minule omane naisenergia ning mida ma vajan selleks, et ma saaks sellesse ümber lülituda.

Olen mõistnud, kui oluline on Naisena õppida VASTU VÕTMA … Mehelt, Maailmalt, Elult …

Olen märganud, et mida kergemalt ma võtan vastu, seda lihtsamalt jõuab minuni kõik muu soovitu

Kindlasti saan ma aga rõõmuga tunnistada, et hirmu läheduse ees on kallistamisteraapia kindlasti aidanud tervendada

PS! Kuigi kallistamine on lähedane ja intiimne tegevus, ei ole/ei pruugi olla sellel mitte midagi pistmist seksuaalse lähedusega!

Aga sellest kunagi edaspidi …

Veel mõtisklusi: