𝐄𝐥𝐮 𝐨𝐧 𝐥𝐚𝐡𝐭𝐢 𝐥𝐚𝐬𝐤𝐦𝐢𝐬𝐭𝐞 𝐣𝐚 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮 𝐯𝐨̃𝐭𝐦𝐢𝐬𝐭𝐞 𝐣𝐚𝐝𝐚 …

Keda ja mida me oma ellu tõmbame?

Meie ellu tuleb ainult see, mis meile on arenguks vajalik, see, mis vibratsioone me sisaldame. Me sisaldame niinimetatud „häid” ja „halbu” vibratsioone. Meie elus on inimesed, kes meid tõstavad, julgustavad, motiveerivad, inspireerivad, see on ka meis endis olemas. Inimesed, kellega koos on meil hea olla, kes tekitavad meis mingi hea ja turvalise/usaldusliku tunde. Ja on neid, kes meid triggerdavad, käivitavad. Ka see on samamoodi meis endas olemas. See käivitamine võib olla ka positiivne.

Aga meil on alati vastastikku teineteisele midagi õpetada ja teineteiselt õppida.

Me tõmbume oma haavade baasilt, et (mõlemal poolel) toimuks nende haavade tervendamine ja toimuks areng. See, kuidas me suudame seda vastu võtta ja seda infot seedida, sõltub meist endast, meie avatusest, meie soovist minna läbi keerulistest kohtadest.

Ainult keerulistest kohtadest läbi minnes saame me jõuda paremasse kohta

Nii kurb või ilus, kui see ka ei ole, seal paremas kohas saame me minna veel sügavamale, leida veel sügavamale peidetud/peitunud haavu ja traumasid, mida tervendada. Vahest saame me minna sügavamale samade inimestega meie elus, aga vahest tulevad meile ka uued/järgmised inimesed, kes meil seda teha aitavad …. seega … elu on lahti laskmiste ja vastuvõtmiste jada …

Vahest mõned endised triggerdajad ei triggerda meid enam ja nad lahkuvad meie elust, kui õppetund on õpitud. Mõned lahkuvad meie elust või meie lahkume nende elust, sest ei tule toime nende trigeritega, et oma haavu tervendada (selle osa võib ilmselt ka põgenemiseks nimetada ).

Vaid mõned jäävad meile alles, selliste Kaasteelistena, kes ei triggerda enam, vaid lihtsalt näitavad