Eile hommikul ärgates tundsin tohutult tugevat üksinduse tunnet.
Jah, ma elan üksi ja ma olen üksinda.
Ma olen üsna üksi kasvanud laps, õde kellega koos ma kasvanud olen, on minust 11 aastat vanem ja lastena sellist ühist mängimise ja kasvamise aega ei ole meil olnud … vähemalt ma ei mäleta … kui minust sai mänguealine, oli tema juba teismeline ja eks ma olin talle pigem rohkem tüütu „element”, kui mängukaaslane, nii et mäletan ennast pigem peamiselt üksi mängimas ja omale tegevusi leidmas …
Kaaludele tähtkujule tavapäratult ei ole ma olnud ka eriti kiirelt suhtest suhtesse tormaja, suhete vahele on enamasti ikka pikemaid päris üksi olemise aegu jäänud.
Täna on mu vanus ja elukogemused juba sellised, et väärtustan nii enda, kui endaga olemise aega ning need, kellega lähedaselt suhtlen, on inimesed, kes pakuvad mulle arendavat, väärtuslikku ja väärtust loovat suhtlust ja seltskonda.
Nii, et tulles tagasi selle üksinduse tunde juurde, oli see tunne mulle täiesti mõistetav. Mõistusega mõistetav.
Aga et keha ka sellega tutvuda saaks, jäin rahulikult voodisse paigale seda tunnet „kuulama”, kogu kehaga kuulama.
Kuulasin, tundsin, tunnistasin ja aktsepteerisin – „Jah, ma olen üksi, ma olen üksik, ma olen üksildane.”
See oli lihtsalt tunne ja ma lubasin endal seda tunnet tunda, vaikselt ja rahulikult, ilma ühegi emotsioonita, ilma igasuguse draamata, valuta, ohvrimeelsuseta. Oli lihtsalt see üks tunne.
See mõjus vabastavalt … ja sama ajal tekitas kummalise heaolutunde …
Ja siis järsku liikus minu mõte ja tunnetus ühe sõbra juurde ning ma tundsin tema juures sedasama üksinduse tunnet, siis järgmise juurde … seesama tunnetus … järgmise juurde … jälle seesama tunne … järgmine … järgmine … ikka seesama üksindus.
Enamus neist inimestest ei ole üksikud ja/või üksi elavad inimesed, osadel neist on peres mitmeid inimesi … aga ma tundsin nende üksinduse tunnet … mul ei olnud vaja nendega ühendust võtma hakkama, et küsida neilt selle üksinduse tunde kohta … ma lihtsalt teadsin, et see ON nii …
Ja ma mõistsin, et see tunne, mida ma tundsin, tuli ühisväljast …
See, et ma neid tundeid sedasi tajun, võib tulla minu defineerimata emotsionaalkeskusest või defineeritud põrnakeskusest või aktiivsest 57. väravast või hoopis 46. väravast, mis on aktiveeritud teadliku Päikese ning teadliku ja alateadliku Pluuto poolt … või tuli see hoopis sellest, et Päike oli transiidis 24. väravas ja minul on aktiivne vastas olev 61. värav …?
Ei! mitte see viimane … sellest viimasest tuleb see, et ma sellele tundele mõistuslikku selgitust otsima hakkasin …
Tegelikult on üksindus üks osa meis ja meie elus. Me olemegi siin inimhinge teel üsna üksi, igaüks (rõhutan! absoluutselt igaüks, olenemata staatusest, positsioonist, soost, vanusest, kontojäägist …) oma kogemusi kogemas …
Ma olen paaril rännakul saanud kogeda ka seda „kõik on üks” tunnet. See oli imeline kogemus, kus tunned seda, et Sind üksi ei olegi olemas, vaid on lihtne ja ilus seisund „ÜKS”.
Aga meie inimhinge teekonnal võid Sa üksi olla üksi ja ka koos olla üksi …