Kas sinu jaoks on eluliselt oluline alati ise kõigega hakkama saada?
Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.
Sul on elus mingisugune väljakutse ja sa hoiad selle enda teada. Sa ei räägi sellest kellelegi.
Ja siis Sa imestad, miks Sa oled nagu kana takkus.
Ise kõigega hakkama saamine võib esmapilgul tõesti tugevusena tunduda, aga tegelikult on see sageli hoopis ellujäämismehhanism – viis, kuidas kaitsta end pettumuste, hülgamise, reetmise ja/või kriitika eest.
Ega see, kui oled harjunud ise kõigega hakkama saama, ei ole tekkinud tühja koha pealt. Tavaliselt on selle taga varasem kogemus, kus abi küsimine või haavatav olemine ei lõppenud turvaliselt, tavaliselt on Sinu usaldus „pihta saanud”.
Siin on oluline märgata, et see „üksinda hakkama saamise” harjumus on kunagi vajalik olnud, aga nüüd ei pruugi see enam Sinu huve ja edasi liikumist teenida ja toetada.
Aga tegelikult on nii, et jagades kellegagi mingit enda teemat (nohh, tead küll see „jagatud mure …”), aitab ta Sul näha seda, mida Sa ise näha ei pruugi. Olles oma asjadega puntras, istume me nagu pimeduses ja ei taipa, et kuskil võib lüliti olla, et ruumi valgust tuua …
Vahest piisab vaid mõnest õigesti sõnastatud küsimusest, et Sa tunneksid ära mingi mustri, mõne väikse vana haava või ka mõne suurema trauma, mis takistab sul elus edasi minemist.
Ja praeguste energiate puhul on huvitav see, et kui oled sellele mustrile/haavale/traumale „näpu peale” saanud, toimub tervenemine kiirelt ning võid kehas energia muutust väga kiirelt tunda. Mõnikord piisab vaid ühest hetkest või taipamisest, et TUNDA toimunud nihet ja see nihkumine võibki olla tohutu samm edasi liikumisel.
Võimalus oma väljakutseid (et mitte öelda „muresid” – kas me kardame juba liialt seda sõna?) jagada, on hindamatu väärtusega!
Jagamine loob turvalise ruumi oma mõtete ja tunnete lahtipakkimiseks, see annab Sulle uue perspektiivi, mida Sa üksi ei näe …
Juba häälega sõnastamine nii, et Sa ka ise kuuled omi mõtteid, aitab Su mõtetel selgineda ja (mure)koormat vähendada.
Kui Sa julged jagamist korduvalt korrata, keskkonnas, kus Sind mõistetakse (või vähemalt ei mõisteta hukka), hakkab usaldus inimeste ja elu vastu tasapisi taastuma ja see „üksinda hakkama saamise” „sündroom” kaob lõpuks ehk täielikult …
Seega … Abi küsimine EI OLE nõrkus, see on hoopis usalduse ja julguse märk.
PS!!! Tegelikult Sa ei ole üksik kivi kõrbes!
