Olen enda puhul avastanud, et tervenemise teel ei ole asi tihti üldse selles, mida ma KUNAGI vajasin. Vaid hoopis selles, mida ma TÄNA endal tunda LUBAN ja VAJAN aga KEELAN endale.
Olen oma Teekonnal seal, kus ma ei süüdista enam oma vanemaid, kooli, ühiskonda ega kedagi viiendat, kuuendat selles, mis minuga on või ei ole juhtunud ning olen võtnud vastutuse oma elu ja tervenemise eest, siis ainus, mida ma täna VAJAN, on see, et mul lubataks TUNDA!
Tunda seda, mida mul siiani pole lubatud tunda või mida ma ISE pole endal tunda lubanud.
Jah, nende (vahest aastakümnete jooksul kogunenud) tundmata jäänud tunnete valu nägemine on terapeudile kindlasti valus vaadata! Ja ta tahab vaid parimat, kui mind lohutab.
Aga nii on! Et ma saaksin PÄRISELT terveneda, tuleb mul need aastakümneid alla surutud olnud tunded LÄBI TUNDA!
Ma ei vaja, et mulle mõistusega selgitataks, „miks” mingi asi juhtus või ei juhtunud. Ma ei vaja, et mulle räägitakse mida keegi oskas või ei osanud anda, olla, teha … täna olen oluline MINA ja minu aastakümneid allasurutud olnud TUNDED, mis nüüd lõpuks leiavad oma tee pinnale – TUNDMISEKS!
Kui ma olen seansil oma protsessis, siis ainus, mida ma vajan, on see, et mul lubatakse TUNDA ja et mu VALU neis tunnetes oleks HOITUD! Ükskõik, mis selleks hoidmiseks sel hetkel on – käest hoidmine, pea silitus, kallistus …
Ja minu kui terveneja vastutus on seda ISE küsida!
Ole Sa mu sõber/sõbranna, terapeut, tuttav või keegi muu, kui meie teed ristuvad, olen ma Sulle tõeliselt tänulik, kui Sa oskad mu valu lihtsalt HOIDA, kui ma seda vajan!
