Mulle meeldib inimesi jälgida.
Nii neid, kes üksi ja omaette on, kui neid, kes on kellegagi koos.
Tänasel rongisõidul jäid mulle silma ja kõrvu ema oma 2 lapsega, tüdruk umbes 3-aastane, poiss ehk 5-aastane ning vanaema.
Rohkem, kui tunnise sõidu jooksul ma märkasin, kuidas ema järjepidevalt keelas, tõrjus, halvustas ja naeruvääristas poega. Selle pärast, et poeg vajas ema lähedust ja ta ka väljendas seda! Samal ajal kiites ja hellitades tütart.
Poiss püüdis minna ema juurde ja ema, selle asemel, et tõsta käekott kõrvalistmelt mujale ja lasta pojal oma kõrval istuda, lükkas lapse eemale ja käskis istuda vastasistmele. Iga poisi liigutus ja ütlemine (soovi väljendamine) sai hukkamõistu ja kriitikat.
Siis hakkas poiss tähelepanu püüdma, jutustas, küsis küsimusi, kuni hakkas oma õde kiusama.
Väike dialoog ema ja poja vahel:
Ema: õde on hea laps
Poeg: mina olen ka
Ema: ei ole, Sa ei kuula sõna …
Mul oli väga kurb ja valus seda kuulda 
Kurb oli ka see, et ka vanaema ei pööranud poisile mitte mingit tähelepanu.
Lõpuks, kui poiss juba nutma oli hakkamas ja ütles, et ta tahab ka emale kaissu, tegi ema vahetuse ning võttis poja sülle.
5-aastane laps pidi 𝐯𝐨̃𝐢𝐭𝐥𝐞𝐦𝐚, et saada oma emalt hellust ja hoidmist!
Ja ometi räägitakse täna nii palju teadlikkusest laste kasvatamisel, sellest, kui oluline on lapsele märkamine ja lähedus tema elus edaspidistes suhetes ja oma emotsioonidega toimetulekul …
Seekord oli tegu poisiga, aga sama kohtlemist saavad ka tüdrukud …
Ja siis me imestame, miks on meie hulgas nii palju “katkiseid” ja emotsionaalselt ligipääsmatuid inimesi?
Miks meie inimesed kardavad lähedust?
Miks meil on nii palju suhteid, kus tegelikult puudub see PÄRIS lähedus?
Teekond selle lapsepõlves ära tõugatu ja hüljatuse haava tervendamiseks ning läheduse lubamiseks võib olla väga pikk ja hirmutav ning ka aega ja julgust nõudev.
Nii hirmutav, et enamus seda teekonda ette ei võta …
