𝘼𝙍𝙈𝘼𝙎𝙏𝙐𝙎 𝙈𝙄𝙎 𝙀𝙄 𝙎𝘼𝘼𝙉𝙐𝘿 𝙀𝙇𝙐Õ𝙄𝙂𝙐𝙎𝙏

Täna on nad mõlemad 80+, nad kohtusid üle 50 aasta tagasi.

Nad mõlemad olid abielus, mõlemal oli „oma elu”.

Nad ei julgenud seda sammu teha. Nad kartsid teistele haiget teha … selle asemel tegid nad haiget iseendale

Ometi, täna nad mäletavad teineteist ja tundeid, mis siis olid

Ja neid mälestusi neist tunnetest on armas kuulata

Nad julgevad neist rääkida, minuga, mitte omavahel … ja nende jaoks on see oluline, vaatamata sellele, et neis juttudes on sees kurbuse noot, on see “nende lugu”, mis oli just selline nagu ta oli

Kuidas oleks olnud siis, kui … ?

Me ei saa seda kunagi enam teada

Ometi … küsivad nad mõlemad minult aeg-ajalt, kuidas teisel läheb ja saadavad vastastikku tervitusi

Ka minul on kogemus, kus teine pool ei julgenud seda sammu teha, sest „seal oli turvaline, seal olid kohustused, seal olid kunagi ammu antud lubadused” … aga süda oli mujal … ja ta otsustas “ära kannatada”

Aga ma tean ka kedagi, kes julgesid!

Ja nad ei kahetsenud seda, neil oli palju head ja ilusat!

See inspireerib