Minu juurde „satub” aeg-ajalt kliente, kes tunnistavad „Ma ei taha elada”.
Oma kogemust, et ka mina olen olnud sellises seisus, ei ole ma seni avalikult jaganud ja seda teavad vaid vähesed.
Tänaseks on sellest umbes 7 aastat. Oli sügisene aeg, kui ma jäin haigeks. See oli kummaline haigus, ma olin pidevalt väsinud ja peale väsimuse oli ainuke sümptom kerge palavik, paaril päeval 37-37,2*, siis paaril päeval polnud palavikku, siis jälle ühel päeval oli ja järgmisel jälle polnud … sedasi ta kõikus paar nädalat … kuni inimesed mu ümber hakkasid ütlema, et ma läheksin arstile. Lisaks palavikule puudus mul ka söögiisu, sõin vaid sellepärast, et teadsin, et midagi peab sööma ja kõik, mida ma sõin tundus suus nagu saepuru, maitsetu ja ka kuidagi vastiku struktuuriga.
Läksin arstile, kogult keskmisest kopsakam pereõde, kellele ma oma väsimust, isupuudust ja väikest palavikku kurtsin, vaatas mind oma vasikapikkade kunstripsmete alt ja teatas mulle: „proua! Te peaksite olema õnnelik, et teil söögiisu ei ole! Enamus naisi unistavad teie probleemist!”.
Ah tõesti? … Ega ma selle kohta rohkem midagi kosta ei osanudki … 
Palaviku osas telliti mulle mingite näitajate kohta vereproovid, kui ma vastused sain, ütles pereõde, et kõik on korras, vaid hemoglobiin võiks olla kõrgem – „sööge rohkem punapeeti”.
Kuna enesetunne punapeedi söömisest ei paranenud ning ka palavik ära ei kadunud, küsisin ühelt sõbralt nõu, kellel on omakorda üks (meditsiinilise doktorikraadiga) sõber, kes teab inimese tervisest ja toitumisest ilmselt rohkem, kui minu tolleaegne pereõde.
Kuna proovid, mille pereõde mulle teinud oli, ei andnud mu seisundi kohta õieti mingit infot, lasi see sõbra sõber teha mul endal veel hunniku proove. Kui vastused tulid, küsis ta mult esimese asjana, kas ma teen mingit ekstreemset dieeti? Ei, ma ei teinud mitte mingit dieeti!
Aga minu vereproovid näitavat, et ma nagu ei sööks mitte midagi … mu organism olevat igasugustest ainetest täiesti tühi … omastarust sõin, normaalselt.
Alguses hakkasin vastu vaidlema, siis aga järgi mõeldes taipasin, et ma tõesti ei olnud möödunud suvel eriti korralikult söönud. Sel suvel olid väga magusad, mahlased ja maitsvad arbuusid. Tööd oli palju ja tööpäevad väga pikad, jõudsin töölt koju hilja, käisin poest läbi, ostsin suure arbuusi ja sõin terve suve peamiselt arbuusi … arbuus aga viis kehast välja veel viimsedki ained, mis seal olid …
Selle sõbra lühike kokkuvõte mu tervise kohta oli, et kui ma samas vaimus jätkan ja 𝐤𝐨𝐫𝐫𝐚𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭! sööma ei hakka, siis 2-3 kuu pärast hakkavad mu organid järjest üles ütlema ja ma lihtsalt suren ära … nälga … ja see olevat piinarikas surm mida surra …
See oli see koht, kus mul oli valik – 𝐉𝐚𝐧𝐢𝐤𝐚, 𝐤𝐚𝐬 𝐒𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐝 𝐯𝐨̃𝐢 𝐬𝐮𝐫𝐞𝐝?
Enne seda olin ma (taas) mõelnud, et ma ei taha elada. Kõigest oli lihtsalt kopp ees, täielikult. Absoluutselt kõik tundus mõttetu.
Ma olen enamuse oma elust olnud suitsiidne ja veeretanud oma peas väga palju enesetapu mõtteid … ja olen teinud ka mõned enesetapukatsed. Täna on mul väga hea meel, et need katsed jäid katseteks! Ja täna ei ole mul ka enam ammu neid mõtteid …
Õppides kogemusnõustamist sain teada, et olin läbi teinud ka sügava depressiooni, seega on suitsiidsus ja depressioon ühed minu peamised kogemusnõustamise teemad.
Eluisu kadumiseks ja depressiooni langemiseks ei pea Sinuga juhtuma mitte midagi väga suurt ja koledat … piisab ka ühest keerulisest suhtest, pingelisest tööst, lähedaste mittemõistmisest ja toetuse puudumisest. Nii kogunebki see miljon ja üks väikest pisiasja … kuni ühel hetkel lihtsalt ei jaksa … ja ka ei taha enam … Ja isegi kui räägid sellest kellelegi, siis on tihti vastuseks „mis Sinu elul viga …” ja loetakse ette see, kuidas Sina ja Sinu elu teistele paistavad … ja enamasti ei paista see välja, kuidas Sa ennast enda SEES tunned …
Niisiis, seal, sellel sügisel oli mu ees valik: kas ma elan või ma suren?
Selles kogemuses on veel palju nüansse, millesse ma siinkohal ei süüvi, aga kui see kõik mulle kohale jõudis, tegin ma (oma peas) valiku: 𝐤𝐮𝐢 𝐦𝐮𝐥𝐥𝐞 𝐨𝐧 𝐚𝐧𝐭𝐮𝐝 𝐄𝐥𝐮, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐦𝐚 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐧 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚!
Ja ma hakkasin vaikselt sellest seisundist välja roomama. Just nimelt „välja roomama” – see oli vaevaline, sest lisaks sellele, et ma ei tundnud toidul maitset ning mul ei olnud isu, ei tundnud ma ka tühja kõhu tunnet … ja mulle tundus, et minuga on kõik korras …
Ja siis „sattus” mu teele Holistika ning ma läksin „Aastale iseendaga”, seal hakkas põhjalik kaevamine oma elu kõikides valdkondades … 14 kuud üliintensiivset endasse, kogu oma elule, sünniperele, eelnevatele põlvkondadele, kasvamisele, sõprussuhetele otsa vaatamist.
Paar kuud peale analüüside vastuse teada saamist, kuigi olin teinud 𝐩𝐞𝐚𝐠𝐚 otsuse, et ma tahan elada, aga kui ma veel ei olnud seda „elada tahtmise” otsust realiseerima hakanud, jäin ma auto ette.
See oli õhtune aeg, 10. detsember (loen seda üheks oma taassünni kuupäevaks), poest tulles sain ülekäigurajal autolt löögi. Mind viidi sündmuskohalt ära lülisambamurru kahtlusega. Siinkohal ma ei peatu sellel „huumoril”, mis toimus EMO-s, paraku ei kannata see mitte mingit kriitikat …
Aega läks mul seal 5 tundi. See 5 tundi oli see aeg, kus ma elasin läbi mitmeid hirme ja emotsioone. Hirmud, et ma ei hakka enam kunagi käima, et ma võin jääda üle terve keha halvatuks, et ma ei tõuse sellest voodist mitte kunagi oma jalgele … korra vast mainiti, et see võib olla ka lihtsalt põrutus ja ma kõnnin sealt ära omal jalal.
𝐒𝐞𝐞 𝐥𝐨̈𝐨̈𝐤 𝐚𝐮𝐭𝐨𝐥𝐭 𝐨𝐥𝐢 𝐧𝐚𝐠𝐮 𝐚̈𝐫𝐚𝐭𝐮𝐬 „𝐉𝐚𝐧𝐢𝐤𝐚! 𝐊𝐚𝐬 𝐒𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐝? 𝐕𝐨̃𝐢 𝐒𝐚 𝐬𝐮𝐫𝐞𝐝?”. See varem mõistusega tehtud otsus, see oli mõistusega tehtud otsus, see otsus ei tulnud minu 𝐤𝐞𝐡𝐚𝐬𝐭.
Täna ma tean, et mõistus on tööriist ja seda auto ette jäämist oli vaja selleks, et 𝐦𝐢𝐧𝐮 𝐊𝐞𝐡𝐚 𝐣𝐚 𝐇𝐢𝐧𝐠𝐞 𝐏𝐀̈𝐑𝐈𝐒𝐄𝐋𝐓 (𝐣𝐚 𝐥𝐨̃𝐩𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭) 𝐮̈𝐥𝐞𝐬 𝐚̈𝐫𝐚𝐭𝐚𝐝𝐚.
Kuid ka see kogemus autoga ei äratanud mind veel täielikult „elada tahtmisele”, selleks oli vaja veel ühte kogemust, kus ma käisin ära ka „teiselpool” … aga sellest mõni teine kord …
Küll aga algas sealt minu TEEKOND PÄRISELT ELAMISSE. Teekond sellesse, et ma ei ole tulnud siia ellu lihtsalt vegeteerima ja surma ootama. Teekond sellesse, et meil kõigil on Maailmale anda, omal moel ja oma inimestele.
Nii et Sinagi, kui Sa ei taha elada, aga ometi otsid seda „midagi” … mingit eesmärki, siis see on Sinu enda võimuses leida! Sa saad selle leida ja Sa saad Maailma panustada, vaid Sulle omasel moel ja just sellega, mida ainult Sinul on Maailmale anda. Mis või kes iganes see „Maailm” Sinu jaoks on.
Ja lõpetuseks …
𝐓𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐒𝐚 𝐞𝐢 𝐭𝐚𝐡𝐚 𝐬𝐮𝐫𝐫𝐚, 𝐒𝐚 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐞𝐢 𝐭𝐚𝐡𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐞𝐥𝐮, 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐒𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐝!
See, millise Elu jaoks Sina siia tulnud oled, on Sinu enda võimuses välja uurida. Ja selle välja uurimine on teekond, mitte keegi ei saa Sulle ennustada või ette öelda, kui pikk see teekond on … minul on selle leidmine, milleks ma siia tulnud olen, aega võtnud terve mu teadliku elu …
Muidugi võid Sa ka loota, et saad komeediga pihta ja homme ärgates on Sinuga kõik korras … 
Nali naljaks, aga … 𝐤𝐮𝐢 𝐦𝐢𝐧𝐚 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐬𝐮𝐮𝐭𝐬𝐢𝐧, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐬𝐮𝐮𝐝𝐚𝐝 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐤𝐚 𝐒𝐢𝐧𝐚! 
