TÀna tahan jagada julgustuseks kÔigile, kes pelgavad teraapiasse tulla, enda teraapia kogemust, mis vÔib (ikka veel, mÔne uue nurga alt) pinnale kerkida ka sellel, kes juba aastaid on enesearengu ja enda tervendamisega tegelenud.
Â
KĂ€isin teraapias ja lĂ€ksin terapeudiga âvĂ€heke riidu” 
Â
Meie arusaamad lÀksid lahku selles, kas ja kuidas ma ei peaks lubama kliendil ennast kohelda.
Kas klient on alati kuningas vÔi mitte?
Ăeldakse, et klient on kuningas siis, kui ta ka ise kĂ€itub kuninglikult.
Kui klient on ĂŒlbe, ĂŒleolev ja mĂ”nitab teenindajat, siis ei ole see mingi kuningas!
Â
Okei, see on olukord, mis tuli mulle nĂ€itama …
Â
See kĂ”nealune juhtum kliendiga mind ei Ă€rritanud, ma jĂ€in rahulikuks ja viisakaks ning lĂ”petasin teenindamise. MĂ”ned inimesed lihtsalt elavad ohvrirollis, sĂŒĂŒdistavad kĂ”iges vaid ĂŒmbritsevaid inimesi ja olukordi, ilma ise oma elu eest vastutust vĂ”tmata. Olen juba mĂ”nda aega osanud pÀÀstja rollist vĂ€lja astuda ja anda vastutuse tema elu eest inimesele endale.
Â
Mida aga mina seal teraapiaruumis seda vahejuhtumit terapeudiga jagades endaga toimunust mĂ€rkasin ja taipasin, olid minu âhea tĂŒdruku sĂŒndroom” ja âma ei tohi eksida, ma pean kĂ”ike Ă”igesti tegema”. TĂ€na “ujus pinnale” lisaks neile kahele minu jaoks tĂ€iesti uus teema: âma pean vĂ”itlema selle pĂ€rast, mida ma vajanâ.
Â
Minu töökohal on kÔige olulisem klient (mitte mina ega keegi teine ettevÔtte töötajatest). Minu vÀÀrtushinnangud on sellega vastuolus, kuna mina nÀen, et seni, kuni töötaja ei tunne ennast töökohal hÀsti, siis ei saa ta pakkuda ka kliendile tipptasemel teenindust/teenust ning ka seal tuleb mul oma vajaduste eest vÔidelda.
Â
Tunnen seda vĂ€ga selgelt oma teenuseid pakkudes, ma saan olla kliendile pĂŒhendunud, kui kĂ”igepealt mina ise olen maandatud ja tunnen ennast turvaliselt.
Mis muuseas ei tĂ€henda ĂŒldse seda, et minu (vĂ”i mĂ”ne teise nĂ”ustaja/terapeudi) elus peaks alati igal hetkel kĂ”ik ideaalne olema … ka meie, aitajad, elame oma elu ja lĂ€bime oma Ă”ppetunde ja protsesse, ilma neid lĂ€bimata ei saaksi me ĂŒldse olla aitajad 
Â
Tulles tagasi seansi juurde …
Â
KĂ”igepealt Ă€rritas mind, et terapeut mulle ĂŒtles, kuidas ma ei oleks tohtinud lubada kliendil endaga rÀÀkida.
Â
Edasi olid minu reaktsioonid:
* kui terapeut ĂŒtles, et ta ei taha vaielda ega kakelda, siis mina tahtsin!
* vastuoluline eelnevaga, aga samal ajal tahtsin pÔgeneda sellest olukorrast, mitte kohale jÀÀda, olla lÔpuni konfliktis ja jÔuda mingi lahenduseni (vÔi aktsepteerimiseni, et meil kummalgi vÔib olla oma ja erinev arvamus/nÀgemus)
* hirm kaitsta oma seisukohta, sest siis ta Ă€kki hĂŒlgab mu (samal ajal tundes, et mind ei aktsepteerita)
* minus tĂ”stis pead mĂ€ssumeelne vari (kes teavad Human Designi, siis seda vĂ”ib nimetada reaktiivseks Lilithiks, millele lisandus PĂ€ikese transiit 49. vĂ€ravas, revolutsioon 
).
).* ma ei ole aktsepteeritud ja mind tÔugatakse Àra
* hirm kĂŒsida seda, mida ma sel hetkel vajan, sest ma ei nĂ”ustunud temaga, ma ei olnud tema jaoks mugav ja ta ei kiida heaks seda, et ma seda klienti âpaika ei pannud”.
Â
Aga ma ikkagi kĂŒsisin. Ma kĂŒsisin seda sĂ”nades viisakalt, samas tundsin oma kehas, et selle kĂŒsimuse energia oli vĂ”itlev … âma pean vĂ”itlema selle pĂ€rast, mida ma vajan” … ja samas oli taustal hirm, et ma ei saa seda, sest ma ei ole olnud âhea tĂŒdruk”. Muidugi oli terapeut piisavalt teadlik ja ma sain selle toetuse ja hoituse, mida ma sel hetkel vajasin.
Â
Need taipamised jÔudsid mu kehast minu pÀhe alles tÀna ning minu töö selle alateadliku uskumusega on alles ees.
Â
Siinkohal meenutan, et tĂ€pselt kaks kuud tagasi tegin postituse, kus ma ĂŒhel rongisĂ”idul mĂ€rkasin vĂ€ikest poissi, kes pidi oma ema tĂ€helepanu eest vĂ”itlema. On tĂ€iesti hĂ€mmastav, kuidas meile tulevad kildhaaval mĂ€rgid, mille poole meil liikuda tuleb …
Â
MĂ”ned nĂ€dalad tagasi konstellatsioonil nĂ€itas vĂ€li vĂ€ga selgelt, et âmehed on mu jaoks ebaturvalisedâ ning selle teemaga ma nĂŒĂŒd teraapiasse lĂ€ksingi (siinkohal vahemĂ€rkuseks, et terapeut on meesterahvas ).
).Â
Kui mulle alguses tundus, et pinnale kerkisid mingid muud teemad, kui “mehed ja ebaturvalisus”, siis nĂ€itas see seanss lĂ€bi mitmete eritahuliste nĂŒansside mulle vĂ€ga hĂ€sti, et ka konflikti tekkimisel saab mees siiski olla mu jaoks turvaline 
Â
Seega … asudes mingi eesmĂ€rgiga teele, ei tea me kunagi, mida me sellel teekonnal kohtame ja kuhu see teekond tegelikult meid vĂ€lja viib … tuleb vaid usaldada seda, mis teekonnal Su ette tuleb ja olla kohal just selles, mis hetkel toimub.
Â
Ainult nii saad Sa jĂ”uda sinna, kuhu Sul on mÀÀratud jĂ”uda! 
Â
đ»đđđ đÌđđ đÌđđđđđđđ đđđđ đđđđ, đđđ đđđđ! 
