Täna tahan jagada julgustuseks kõigile, kes pelgavad teraapiasse tulla, enda teraapia kogemust, mis võib (ikka veel, mõne uue nurga alt) pinnale kerkida ka sellel, kes juba aastaid on enesearengu ja enda tervendamisega tegelenud.
Käisin teraapias ja läksin terapeudiga „väheke riidu” 
Meie arusaamad läksid lahku selles, kas ja kuidas ma ei peaks lubama kliendil ennast kohelda.
Kas klient on alati kuningas või mitte?
Öeldakse, et klient on kuningas siis, kui ta ka ise käitub kuninglikult.
Kui klient on ülbe, üleolev ja mõnitab teenindajat, siis ei ole see mingi kuningas!
Okei, see on olukord, mis tuli mulle näitama …
See kõnealune juhtum kliendiga mind ei ärritanud, ma jäin rahulikuks ja viisakaks ning lõpetasin teenindamise. Mõned inimesed lihtsalt elavad ohvrirollis, süüdistavad kõiges vaid ümbritsevaid inimesi ja olukordi, ilma ise oma elu eest vastutust võtmata. Olen juba mõnda aega osanud päästja rollist välja astuda ja anda vastutuse tema elu eest inimesele endale.
Mida aga mina seal teraapiaruumis seda vahejuhtumit terapeudiga jagades endaga toimunust märkasin ja taipasin, olid minu „hea tüdruku sündroom” ja „ma ei tohi eksida, ma pean kõike õigesti tegema”. Täna “ujus pinnale” lisaks neile kahele minu jaoks täiesti uus teema: „ma pean võitlema selle pärast, mida ma vajan”.
Minu töökohal on kõige olulisem klient (mitte mina ega keegi teine ettevõtte töötajatest). Minu väärtushinnangud on sellega vastuolus, kuna mina näen, et seni, kuni töötaja ei tunne ennast töökohal hästi, siis ei saa ta pakkuda ka kliendile tipptasemel teenindust/teenust ning ka seal tuleb mul oma vajaduste eest võidelda.
Tunnen seda väga selgelt oma teenuseid pakkudes, ma saan olla kliendile pühendunud, kui kõigepealt mina ise olen maandatud ja tunnen ennast turvaliselt.
Mis muuseas ei tähenda üldse seda, et minu (või mõne teise nõustaja/terapeudi) elus peaks alati igal hetkel kõik ideaalne olema … ka meie, aitajad, elame oma elu ja läbime oma õppetunde ja protsesse, ilma neid läbimata ei saaksi me üldse olla aitajad 
Tulles tagasi seansi juurde …
Kõigepealt ärritas mind, et terapeut mulle ütles, kuidas ma ei oleks tohtinud lubada kliendil endaga rääkida.
Edasi olid minu reaktsioonid:
* kui terapeut ütles, et ta ei taha vaielda ega kakelda, siis mina tahtsin!
* vastuoluline eelnevaga, aga samal ajal tahtsin põgeneda sellest olukorrast, mitte kohale jääda, olla lõpuni konfliktis ja jõuda mingi lahenduseni (või aktsepteerimiseni, et meil kummalgi võib olla oma ja erinev arvamus/nägemus)
* hirm kaitsta oma seisukohta, sest siis ta äkki hülgab mu (samal ajal tundes, et mind ei aktsepteerita)
* minus tõstis pead mässumeelne vari (kes teavad Human Designi, siis seda võib nimetada reaktiivseks Lilithiks, millele lisandus Päikese transiit 49. väravas, revolutsioon 
).
).* ma ei ole aktsepteeritud ja mind tõugatakse ära
* hirm küsida seda, mida ma sel hetkel vajan, sest ma ei nõustunud temaga, ma ei olnud tema jaoks mugav ja ta ei kiida heaks seda, et ma seda klienti „paika ei pannud”.
Aga ma ikkagi küsisin. Ma küsisin seda sõnades viisakalt, samas tundsin oma kehas, et selle küsimuse energia oli võitlev … „ma pean võitlema selle pärast, mida ma vajan” … ja samas oli taustal hirm, et ma ei saa seda, sest ma ei ole olnud „hea tüdruk”. Muidugi oli terapeut piisavalt teadlik ja ma sain selle toetuse ja hoituse, mida ma sel hetkel vajasin.
Need taipamised jõudsid mu kehast minu pähe alles täna ning minu töö selle alateadliku uskumusega on alles ees.
Siinkohal meenutan, et täpselt kaks kuud tagasi tegin postituse, kus ma ühel rongisõidul märkasin väikest poissi, kes pidi oma ema tähelepanu eest võitlema. On täiesti hämmastav, kuidas meile tulevad kildhaaval märgid, mille poole meil liikuda tuleb …
Mõned nädalad tagasi konstellatsioonil näitas väli väga selgelt, et „mehed on mu jaoks ebaturvalised” ning selle teemaga ma nüüd teraapiasse läksingi (siinkohal vahemärkuseks, et terapeut on meesterahvas ).
).Kui mulle alguses tundus, et pinnale kerkisid mingid muud teemad, kui “mehed ja ebaturvalisus”, siis näitas see seanss läbi mitmete eritahuliste nüansside mulle väga hästi, et ka konflikti tekkimisel saab mees siiski olla mu jaoks turvaline 
Seega … asudes mingi eesmärgiga teele, ei tea me kunagi, mida me sellel teekonnal kohtame ja kuhu see teekond tegelikult meid välja viib … tuleb vaid usaldada seda, mis teekonnal Su ette tuleb ja olla kohal just selles, mis hetkel toimub.
Ainult nii saad Sa jõuda sinna, kuhu Sul on määratud jõuda! 
𝑻𝒂𝒂𝒔 𝒖̈𝒌𝒔 𝒖̈𝒕𝒍𝒆𝒎𝒂𝒕𝒂 𝒊𝒍𝒖𝒔 𝒌𝒐𝒉𝒕, 𝒌𝒖𝒔 𝒐𝒍𝒍𝒂! 
