Täna on nad mõlemad 80+, nad kohtusid üle 50 aasta tagasi.
Nad mõlemad olid abielus, mõlemal oli „oma elu”.
Nad ei julgenud seda sammu teha. Nad kartsid teistele haiget teha … selle asemel tegid nad haiget iseendale
Ometi, täna nad mäletavad teineteist ja tundeid, mis siis olid 
Ja neid mälestusi neist tunnetest on armas kuulata 
Nad julgevad neist rääkida, minuga, mitte omavahel … ja nende jaoks on see oluline, vaatamata sellele, et neis juttudes on sees kurbuse noot, on see “nende lugu”, mis oli just selline nagu ta oli 
Kuidas oleks olnud siis, kui … ?
Me ei saa seda kunagi enam teada 
Ometi … küsivad nad mõlemad minult aeg-ajalt, kuidas teisel läheb ja saadavad vastastikku tervitusi
Ka minul on kogemus, kus teine pool ei julgenud seda sammu teha, sest „seal oli turvaline, seal olid kohustused, seal olid kunagi ammu antud lubadused” … aga süda oli mujal … ja ta otsustas “ära kannatada”
Aga ma tean ka kedagi, kes julgesid! 
Ja nad ei kahetsenud seda, neil oli palju head ja ilusat!
See inspireerib 
