𝙃𝙪̈𝙡𝙜𝙖𝙢𝙞𝙨𝙚 𝙝𝙖𝙖𝙫 𝙟𝙖 𝙖𝙧𝙢𝙖𝙨𝙩𝙪𝙨𝙚 „𝙫𝙖̈𝙡𝙟𝙖 𝙩𝙚𝙚𝙣𝙞𝙢𝙞𝙣𝙚”

 

Kuidas hülgamise haav meile tekib?

See tekib juba meie sünniperes.

Sa „teenid ära” kõigepealt oma vanemate armastust, tähelepanu ja hoidmist, hiljem hakkad seda otsima koolikaaslastelt, sõpradelt, partneritelt.

Kui Sa lapsena mõne pahandusega hakkama said või käitusid mingil (taunitaval) moel, siis jäid Sa esimesena ilma armastusest (või siis tegelikult ei jäänud, aga Sina tõlgendasid seda niimoodi).

Kui palju oled Sa kuulnud (või ka ise seda oma lapsele öelnud) „Kui Sa oled hea laps, siis …”?

See on ähvardus, mis tõotab karistust ja seostub armastusest ilma jäämisega.

Sa oled saanud sõnumi, et oled armastust väärt vaid siis, kui käitud nii nagu keegi teine seda soovib ja nii on muutunud „armastuse välja teenimine” Sinu jaoks tavaliseks.

Sa ei tunne oma sügavas sisimas, et oleksid piisav ja väärtuslik ning armastuse vääriline just sellena, kes Sa oled ning seetõttu „satud” Sa ka täiskasvanuna erinevatesse suhetesse, kus teine pool on eemalolev, (emotsionaalselt või ka füüsiliselt) vägivaldne, hülgav (kuidas ja milles iganes see hülgamine väljendub) ning Sa tunned (alateadlikult), et Sul tuleb armastus välja teenida. Ja nii on see igas valdkonnas – paari- ja sõprussuhetes, (jätkuvalt ka) laps/vanem suhetes, tööl …

Sellised partnerid (sõbrad, tuttavad, kolleegid jne) tulevad Sulle õpetama seda, et Sa endal selle haava tervendaksid, leiaksid oma jõu ja saaksid täiskasvanuks.

Selle haava tervendamine tähendab eelkõige oma SISEMISE LAPSE tervendamist!

Niimoodi, et tänane, TÄISKASVANUD SINA saab hoida ja luua turvalisuse oma sisemisele Väiksele SINALE, nii, et Sina ise hoiad oma Sisemist Last, mitte ei oota, et keegi teine (Sinu partner) teda hoiaks.

Kuulen tihti küsimust, miks ei võiks minu lähisuhe olla mõnus, turvaline, vastastikku armastav, austav, hoidev, mees täidab oma rolli, naine täidab oma rolli ning majas on rahu ja tasakaal? Nii, et me mõlemad oleme teadlikud, omas väes, teevad „oma asja” ja toimivad harmooniliselt koos? Mees tagab turvatunde, mida naine vajab ja naine, läbi selle turvatunde, mille mees talle on loonud, saabki olla voolamises, saab alistuda, olla pehmuses ja mehe jaoks hoidjaks …

Aga ometi ei ole see nii lihtne …

Igaüks, kes ükskõik mis liiki psühholoogiat rohkem on uurinud, teab, et kahe inimese vaheline „tõmme” tekib alati mingisuguste lapsepõlvest või juba enne sündi, looteajast pärit, baas- ja arengutraumade baasilt. Sind tõmbab mingi kindla inimese poole just sellepärast, et Sa tunned energeetilisel tasandil ära selles inimeses oleva sarnase energia, mis on Sulle juba lapsepõlvest tuttav, teil mõlemal on haavad, mille te teineteises ära tunnete ja te oskate nendega toime tulla, samad baas- ja arengutraumad tekitavad vastastikuse „äratundmise”, teineteise mõistmise ning Sa tunned, et tema ongi see „üks ja õige”!

See on juba Sinu lapsepõlvest pärit muster, kus Sa oskad toime tulla sellise käitumisega nagu Sinuga käituti siis, kui Sa olid laps. See on see, mis on Sinu jaoks turvaline.

Ja see, mis on PÄRISELT turvaline, tundub Sulle ebaturvaline … st seal, kus Sinuga käitutakse hästi, Sind austatakse ja armastatakse (tõsi, võib-olla mitte sellel moel nagu Sina seda ootad) ning rahulik, stabiilne, märkav, austav, hoidev suhe on Sinu jaoks igav! Sest Sinu KEHA on harjunud teistsuguse seisundiga …

Ka see ootus, kuidas Sa tahad, et Sind armastataks, tuleb lapsepõlvetraumadest ja sellest, kuidas Sa lapsena oled aru saanud, mis armastus Sinu jaoks üldse on.

Täna, kui Sa oled täitmata sellest armastusest, mida Sinu Sisemine Laps vajas, ei tunne Sa seda „päris” armastust äragi …

Ja nii Sind tõmbabki sinna, mis on Sulle tuttav ja millega Sa oskad toime tulla.

Ja see, mis on päriselt Sinu jaoks turvaline, seal, kus Sind armastatakse sellena, kes Sa täna oled, Sind aktsepteeritakse, austatakse, hoitakse, toetatakse ja tõstetakse, vaatamata sellele, kui Sa teed mingi niiöelda „vea” või kui Sa pole olnud alati kõige meeldivam inimene, kõige toredam kaaslane … seal ei usu Sa ennast seda väärivat ning Sa ei suuda seda vastu võtta.

Sa ei suuda (või ei julge?) olla vastu võetud täpselt sellisena nagu Sa oled, täiskasvanulikult, teadlikult, Sa ei tule sellega toime ja Sa põgened … või Sa leiad põhjuseid, et hakata „tüli norima”.

Ebateadlikus partneris käivitab see eemaldumise ning Sina saad taas kogeda ära tõukamist ja süüdistada selles partnerit, kuid tegelikult oled selleks äratõukajaks kõigepealt Sina ise! Teadlikum partner seab sellisel puhul piire, mida Sina tõlgendad samuti ära tõukamisena ning leiad võimaluse põgeneda ja taas kogeda hülgamise tunnet.

Paraku on nii, et seni, kuni Sa ei ole õppinud ise oma Sisemist Last hoidma, seni Sa ei oska (või ei suuda) täiskasvanulikku armastust, austust, aktsepteerimist ja toetust vastu võtta

Päris ja tõeline armastus on VALIK ja see algab seal, kus keemia ja liblikad lõpevad!

Veel mõtisklusi: