Me kõik soovime oma ellu Armastust, kas me tunnistame seda endale või mitte, aga me kõik soovime armastada ja olla armastatud.
Armastusel ja armastamisel on kaks külge – Armastuse andmine ja Armastuse vastu võtmine.
Meile räägitakse „Õpi tingimusteta armastama!“ aga meile ei räägita „Õpi Armastust tingimusteta vastu võtma!“.
Kas Sa oskad, tahad ja julged armastada ja armastust vastu võtta? Ilma hirmuta haiget saamise ees?
Kas Sa tunned ta ära, kui Sa oled Teda kohanud? Kuidas Sa saad aru, et see on Armastus?
Või pead Sa Armastuseks midagi, mis on hoopis (suhte)sõltuvus või hirm üksi olemise ees?
Või oled Sa mingis mustris, mis on Sinu jaoks turvaline? Sellises mustris, kus sa saad hoopis kinnitust, et Sinu hirm Armastust mitte väärida, mitte olla tahetud, et Sinul polegi õigust Armastusele, saab kinnitust?
Kas julged vastu võtta tingimusteta Armastust, kus SINA oled päriselt tahetud, armastatud, austatud, turvaliselt hoitud, täpselt sellisena nagu Sa PÄRISELT oled, mitte sellisena kus Sinust armumisel illusioon luuakse.
Kas oled valmis laskma kedagi omale nii lähedale, et ta näeb Sinu kõige sügavamaid valusid ja sügavaimat haavatavust? Kas Sa lubad endale päriselt armastada ja olla armastatud, lubad Sa endal olla päriselt haavatav, kas usaldad talle päriselt kõik oma valud ja varjud? Nii need suured, mis tulevad Su peresüsteemist ja mis on Sinu enda elatud elu jooksul kogunenud, kui need väiksemad igapäevased väljakutsed? Kas Sa julged lubada teise endale nii lähedale ja näidata talle ennast algusest lõpuni sellena, kes Sa PÄRISELT oled?
See TÕELISE Sinuna, keda ülejäänud Maailm ei näe?
