Me käime oma erinevate teemadega teraapiates, töötubades, konstellatsioonidel, koolitustel, õpime erinevaid tehnikaid erinevate asjadega toime tulekuks, töötame läbi ja läheme läbi erinevatest traumadest, hirmudest, häbidest, valudest …
Mõistame ja aktsepteerime seda, et see mis juhtus ei ole kellegi süü ja need, kes meile haiget tegid ja meie traumad põhjustasid, ei osanud teisiti, ka nemad polnud saanud seda, mida nemad vajasid ning ei osanud meile anda seda, mida meie vajasime.
Väga tore! Me oleme mõistnud ja aktsepteerinud. Kas siis on sellega kõik korras?
Võib-olla teistel on, aga mina avastasin, et minul ei olnud.
6+ aastat intensiivset enesearengut, suurte valude „läbi töötamist” (oma teada!), ookeane nutetud pisaraid, pidevaid koolitusi, töötubasid, konstellatsioone, kehatöid jne, jne … kui palju asju on läbi „hekseldatud”, paljudele asjadele „koht antud”, mõistusega seletused leitud ja PÄRISELT ka aktsepteeritud, et asjad olid nii nagu olid, olin ma arvamusel, et nende asjadega on korras.
Kui järsku, umbes 8 kuud tagasi, ühel biodünaamilise hingamise seansil kerkis päikesepõimikusse mingi VALU. Selline tugev ja nõudlik.
Olin segaduses ja ei osanud sellest eriti midagi arvata ning sel hetkel jäi see nii nagu oli, sest kui seanss läbi oli ja koju läksin, mu keha ei reageerinud enam sellele ning enam ei tundnud ma seda valuna, oli vaid mingi pakitsus 
Siis aga vähehaaval hakkas midagi mu sees nagu „keerutama”. See „midagi” keerles alguses vaikselt päikesepõimikus. Siis laienes see „keerlemine” aja jooksul päikesepõimiku ja südametšakra vahele ning lõpuks tõusis ka kõritšakrasse. See tekitas iiveldust, oli tuim, lämmatav ja järeleandmatult painav ning muutus järjest tugevamaks kuni lõpuks tundsin, et minu sees oleks nagu tsunami, mis otsib väljapääsu.
See „midagi” keerles minu sees 8 kuud, kuni ma ühel varahommikul ärkasin selle painava tunde peale ja ärgates teadsin, et NÜÜD on aeg sellest vabaneda! Valu, mis on olnud aastakümnete jooksul minu kehasse kogunenud, on olnud alla surutud ja mida ma pole lubanud endal tunda ega ammugi mitte välja lasta. Valu, mis sai alguse väga varases lapsepõlves ja millele see lapsepõlvetrauma otsis ise Elu jooksul lisa (me järgime alateadlikult mingeid mustreid, mis on meile turvalised, ka siis, kui see meile haiget teeb …).
Selle valu PÕHJUST olin ma ammu mõistnud ja aktsepteerinud, mul ei olnud enam ammu kellelegi etteheiteid ega süüdistusi. Kuid ma polnud tulnud selle pealegi, et selle põhjuse valu ei olnud ma saanud TUNDA.
Jälgisin, kuidas minu keha valmistus seda valu vabastama. Enne oli mu Keha lasknud erinevates kehatöödes vabaks erinevaid pinnapealsemaid hirme, häbisid ja mingit „väiksemat” valu. Oli mitmeid seansse, kus tundsin valu pinnale tõusmas, kuid siis läks valu tagasi kehasse, justkui vaakumiga. Ja seal ei sõltunud mitte miski minu tahtest – „lase see vabaks”, „lase sellest lahti”, „lase sellel minna” … – keha lihtsalt ei lasknud seda välja!
See suur ja sügavale peidetud (allasurutud) valu „küpses” minu sees 8 kuud! Kuni ühel hetkel KEHA oli valmis sellest lahti laskma …
Meil kõigil on oma teekond ja oma tempo, millega me Elus edasi liikuda saame ning kõik juhtub siis, kui me selleks valmis oleme. Me võime mõistusega soovida kiiremini edasi liikuda, aga tegelikult me ei pruugi selleks valmis olla. Õnneks on meie Keha targem, kui meie Mõistus ja oskab meid hoida, meil tuleb teda vaid kuulata!
Ja see TUNNE Sinu kehas ütleb Sulle ka seda, kes on parim abiline ja toetaja, kellega saad vabastada oma kehast just neid asju (häbid, hirmud, valud …), mis on sel hetkel valmis kehast vabanema 💖
