Mõned päevad tagasi tõi vestlus ühe sõbraga minust pinnale minu esimese kooselu-aegse petmise.
Millal on petmine õigustatud?
Kas see üldse on kunagi õigustatud?
Mitte keegi ei tea selle kohta täpset statistikat, kas rohkem petavad mehed või naised, aga fakt on see, et mõlemad petavad!
PS! Ma ei väida, et „kõik petavad”! EI PETA! On ka neid, kes suudavad olla ausad ja truud.
Tagasi selle esimese kooselu ja petmise juurde.
Sellest on tänaseks möödas pea 30 aastat.
Kui vestlus sõbraga selle vana asja pinnale tõi, hakkasin tundma meeletut viha, raevu, kurbust, vastikust. Need tunded olid nii tugevad, et teadsin, kui ta oleks mul käepärast olnud, oleksin tal ilmselt silmad välja kraapinud. Jah! Nüüd veel … pea 30 aastat hiljem!
Järgmisel hommikul peale seda vestlust ärkasin tohutute valudega kehas, see valu paiskus nagu tsunami päikesepõimikust üle keha laiali, mu kehas oleks keegi mind nagu ogaliste sõjanuiadega seestpoolt peksnud. Mul oli soov ennast kägarasse kokku tõmmata, ennast jälle „kokku pakkida”, kuid mõistsin, et kui ma seda teen, siis teen ma liiga oma kehale …
Ajasin ennast hoopis võimalikult sirgu ja TUNDSIN seda valu, nii füüsiliselt, kui emotsionaalselt. Pisarad voolasid, ma püüdsin hingata nii sügavalt, kui võimalik ning tegin endale Reiki-puhastust, välja hingates kujustasin, kuidas see valu ja need mälestused, mis nüüd järsku meenusid, minust välja voolavad ning tajusin nagu tumehalli kleepuvat ollust endast välja voolamas. Läksin lähedal asuvasse männimetsa ja tegin sama metsas, see mõjus hästi, mets (eriti männimets) toetab mind alati …
Sain suhelda ka paari sõbraga, nende toetusest ja juhatusest, kuidas lihtsamini selliseid vanu traumasid vabastada, oli palju abi
Selle protsessi käigus meenusid mulle mitmed valusad seigad meie kooselust. Peale petmist oli tema „õigustus”, et ta ARVAS, et ma olin teda petnud. Ja mis teda sellele arvamusele viis, oli see, et ma olin rõõmsameelne ja sõbralik, suhtlesin paljude inimestega ning naeratasin kõigile. Ja ta ARVAS seda (minule teadaolevalt) 3 korda … Veel enamgi … ta tuli „suurepärasele” mõttele mind testida ning lasi oma sõbral mind võrgutada … kui ma „õnge” ei läinud, tunnistas see sõber mulle selle „testimise” üles …
Mis mulle siiani meenunud ei ole, on see, et ma oleks tundnud midagi siis, kui see kõik juhtus. Ka siis mitte, kui me lahku läksime.
MITTE TUNDA oli turvaline! Aga see OLI MINU KEHAS alles! MU KEHA MÄLETAS!
Kujutad ette, kui palju on Sinuga juhtunud asju, mis on tekitanud mingeid raskeid tundeid, kuid mida Sa pole lasknud endal tunda?
Ja Sa oled täna haige, Sinu keha on haige … ning arstid ei leia nendele haigustele selgitust?
Kas Sa oled otsinud põhjuseid?
Kas Sa üldse tuled selle peale, et mingid sellised vanad läbi elamata/kogemata/tundmata tunded ja emotsioonid võivad Sul tekitada füüsilisi haigusi?
