Esitasin selle küsimuse mõnedele sõpradele ja sain vastuseks:
„Kirg – pühendumine”
„Vastupandamatu tunne, tõmme, millegi/kellegi suhtes, baastunne, ka tugev tung tegutseda, aisting, sügavam tunne, mitte emotsioon, looming või tegevused, mul tekib seal ka nii tugev kirg, et vahel hakka või nutma!”
„Tunne! Minu jaoks on see eriline armastuse väljendus kellegi või millegi vastu, kus meeldimine on väga suur!”
„Kirg on sügav tunne teha midagi kogu keha ja vaimuga. Ja kirg on see, kui kõhus hakkab keerama kui keegi on lähedal kellega tahaks jagada füüsilist keha.”
„Meeletu-meeletu elujanu, armastada kõike ja kõiki ja nautida IGAT hingetõmmet!”
„See on midagi, mis paneb mu silmad särama, hinge laulma, isegi kui see ei ole päris laul sõnadega, see on selline, kus iga keharakk ütleb Sulle JAAA!, Selline, kus Sul on elevus, põnevus, sütitatus, loov, elav ja lihtsalt äge!”
„Kirg on miski, mis annab mulle energiat, rõõmu”
„Arvan, et kirg on see, kui tahan midagi ülivõrdes teha, näha, tunda ja sellest saad aru oma kehatunnetuse kaudu. Mulle tundub, et see on seisund nagu armastuski, kui tajud, et universum toetab.”
„Saavutus, rahu, jõud, miski, mida tahad veel ja veel! Kirg mehe ja naise suhtes … see on miskit müstilist! Nagu kehakeemia mis tõmbab üksteise poole … „
„Minu sisemine leek, mis annab hoogu ja aitab saavutada soovitut. Kirg on miski mis kannab siis, kui oled täitsa tühi.”
„Kirg on see, kui Sa lähed seest täiesti põlema, kas ise või kellegagi koos midagi tehes, kus Sa tunned, et kõik läheb seest keema, kui sellele asjale tuleb taha räige eufooria, siis Sa teed seda kirega!”
„Midagi mis väga meeldib”
Kas tunned siin ära, millised vastused on naistelt ja millised meestelt?
Ja kõike teadev Wikipeedia andis ühena sellise vastuse: Kirg (vanakreeka keeles πάσχω – ‘kannatus’, ‘piin’) on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele.
Mina olen väga suure osa oma elust arvanud, et mina ei ole kirglik, mina olen rahulik ja tasakaalukas – justkui kirg välistaks tasakaalukuse? Või vastupidi 🤨
Olen kogenud suhet, milles oli väga palju kirge, nii emotsionaalset, kui füüsilist/seksuaalset. Kuna selles suhtes ei olnud minu vajadused nähtud ega täidetud, sain ma haiget ja kirg hakkas minu jaoks seostuma hoopis valuga.
Kirg ja kirega elamise teema on minu jaoks kuidagi eriti aktuaalseks muutunud viimase poole aasta jooksul. Kõigepealt ütles mulle üks sõber, et minus olevat meeletu kirg, aga ma ei lase seda välja! Misasja? Mina olen ju mitte-emotsionaalne olend (Human Designis on mul defineerimata emotsionaalkeskus), kus see kirg mul olla saab?
Mõni aeg tagasi loeti mulle mu astroloogilist kaarti ja ka sealt sain teada, et minusse on peidetud meeletu kirg ja mul tuleb seda rohkem välja lasta.
Täna mõistan, et olen seda juba väiksest saati endas välise mõjul alla surunud, minu noorpõlve kirglikud arvamuseavaldused, kirglik õigluse eest võitlemine ja soov elus võimalikult palju näha ja kogeda, pole mulle elus just meeldivaid olukordi toonud, nii õppisingi seda kõike endas alla suruma ja mitte väljendama.
Minu jaoks on kirg see, kui ma teen midagi/usun millessegi, mis paneb mul silmad särama (vahest toob ka õnnepisara silmanurka), kisub suu naerule, süda hakkab kiiremini lööma, võtab hingetuks, minusse tekib elevus, miski/keegi, millest/kellest ma vaimustun, toob liblikad mitte ainult kõhtu vaid tervesse kehasse, miski, mis paneb käsi plaksutama, õhku hüppama ja rõõmust kilkama. Need aistingud vallutavad kogu mu keha ja panevad mind üleni särama! Ma lihtsalt tunnen kogu oma KEHAGA, et miski/keegi on minu jaoks ÕIGE just sel hetkel, SIIN ja PRAEGU, täpselt sellisena nagu see on!
Ja ma väga-väga imetlen inimesi, kes teevad „oma asja” kirega ja elavad kirega!
Meis kõigis on palju rohkem kirge, kui me seda endast välja julgeme lubada ja kindlasti on meil kõigil ka miski ja/või keegi, mis/kes meis kirge sütitab ning kindlasti on meie (rahvusele omane) kirg teistsugune, kui nt itaallastel või mehhiklastel 😄
See aga ei tähenda, et me seda rohkem tunda ja välja näidata ei võiks 🤷♀️
Osade arutluste käigus tekkis ka küsimus, kas kirge võib ajada segi vihaga? Kui Sa nt seletad kellelegi midagi enda arvates kirglikult, kuid teine pool kuuleb seda vihase väljendusena?
Mis Sina sellest arvad?
