Ma lähen koolitusele, seminarile, terapeudi juurde ja minult küsitakse „mida ma ootan?“. Mida ma ootan koolitajalt, koolituselt, terapeudilt, teraapiaseansilt?
Igasugusesse ootusesse on sisse kirjutatud pettumus!
Ootuse asemel ma luban endani jõuda sellel, mis mind just sel hetkel kõnetab ja mis just sel hetkel peab minuni jõudma. Võtan vastu selle, mida mulle pakutakse! Usaldan Elu ja usun, et see on üsna kindlalt see, mida ma sel konkreetsel hetkel VAJAN, kui ma juba olen jõudnud sinna, kus ja kelle juures ma olen. Ma luban asjadel lihtsalt juhtuda ja võtan vastu.
Kui mul on kellelegi ja/või millelegi mingis osas ootus(ed), siis ma välistan juba eos selle, mis sellel inimesel, koolitajal, terapeudil on mulle pakkuda. Ta hakkab mulle pakkuma seda, mida ma küsin, jättes kõrvale selle, mida tal on pakkuda, kuid mida mina ei tea küsida.
Mis muidugi ei tähenda, et ma ei või ise küsida seda, mida ma tean ja/või oma südames tunnen, et ma vajan ja ootan. Ka mina võin küsida, mida mina saan paremini, rohkem, teistmoodi pakkuda või teha?
Vahest ma lähen kuskile negatiivse ootusega. Ma ootan ja/või eeldan (vastavalt mõnele oma eelnevale kogemusele), et see inimene, sündmus, koolitus, tehnika, teraapia mulle kindlasti ei sobi … aga mingil kummalisel põhjusel ma lähen ikkagi! Sest minu sisetunne annab käsu või tõuke minna ja kogeda.
Ka siis ma saan ikkagi täpselt seda, mida mul on just sel hetkel vaja kogeda ja kohata. Isegi kui ma ei saa kohe (või ka järgnevate nädalate või kuude jooksul) aru, milleks mulle seda vaja oli ja mida mulle näidata tahetakse ...