Oled Sa mõelnud, kui palju võib tegelikult toimuda vaikuses ja paigalseisus?
Oled Sa vaadelnud ennast ja oma olemist ning märganud, mis toimub Sinus ja Sinuga tegelikult, kui Sulle tundub, et Sa oled paigalseisus?
Me oleme harjunud kogu aeg midagi tegema. Mäletan hästi, kui vanaema manitses „mis Sa istud siin niisama, mine tee midagi!”. Ja tõesti, alati leidus midagi teha … tube koristada, nõusid pesta, peenraid rohida, puid lõhkuda … maal ongi alati midagi teha! Tegelikult ka linnas on alati midagi teha.
Ma pole sedatüüpi inimene, kellel igav oleks. Alati leidub kas mõni hea raamat või blogi lugemiseks, mõni zoomi koolitus (järgi/üle) vaatamiseks, mõni hea sõber/sõbranna mõtete ja ideede vahetamiseks, metsajooks vms …
Selles paigalseisus kipume me siis hakkama mõtlema ja analüüsima … enamjaolt jõuame ülemõtlemiseni ja siis ei saa enam üldse aru, mis toimub ning võime jõuda sinna, kus on lihtne langeda erinevate hirmude ja enda ebapiisavana tundmise õnge. 🫣
Eriti veel siis, kui heita pilk sotsiaalmeediasse, kus kõik on kogu aeg nii toimekad, asjalikud, edukad ja rõõmsad … siis tekib küsimus „Aga mina???”
Ma olen peaaegu viimase kuu aega tundnud, et ma olen paigalseisus, mitte miski ei liigu … kuni sinnamaani, et mul oli tunne, et „Ma ei taha mitte midagi!!!”. Kõik! Punkt!
Samas tundsin ikkagi ka mingit survet. Midagi peab tegema! Kuskile peab minema! Peab, peab, peab … Ja loomulikult genereeris ka pea igasuguseid erinevaid Lugusid!
Human Design’i keeles on see nii, et minu alateadlik Päike on 52. väravas, defineeritud Juurtekeskuses. 52. värav on paigalseisu värav ja Juurtekeskuses on surve. Ma olen elu aeg olnud väga kannatamatu ja mulle on paras katsumus selle Juurte survega seal paigalseisus “istuda”. Aga tuleb tunnistada, saan sellega järjest paremini hakkama. 🤗
Kui suuta aktsepteerida nii paigalseisu, kui survet, siis vaatamata sellele, et näiliselt on vaikus, tunnen oma KEHAS ikkagi seda, kuidas „midagi toimub”! Midagi, mida ei saagi sõnadesse panna, aga Sa TUNNED seda!
Olla kannatlik ja oodata ära, mis edasi toimuma hakkab …
Ja siis see juhtub!
Kohtud kellegagi ja jääd vestlema, märkad kuskil mingit sõna, lauset või sümbolit.
Oled selles paigalseisus suutnud mentaalselt omale kokku jutustada kümneid lugusid, miks mingi asi on nii nagu on või miks pole nii nagu ta ei ole jne, jne …
Siis jääd „seedima” mõnda vestlust ja avastad, kus Sa oled omale midagi ISE keelanud! Oled ISE mingid oma vajadused valeks teinud ja maha surunud! Ilmselt on seda Sinuga tehtud juba Sinu lapsepõlves, aga nüüd teed seda SINA ISE ENDALE !!! Oled omale keelanud ja maha surunud midagi sellist, mis kuulub täiesti lahutamatult inimeseks olemise juurde! Nüüd aga tunnistad omale seda vajadust, mõistad, et tegelikult on see täiesti eluterve vajadus INIMESEKS OLEMISEL ja taipad, et oled mõnelt oma suurelt traumalt taas ühe kihi maha koorinud ja astunud taas sammukese lähemale sellele, kes Sa PÄRISELT oled ja mida Sa PÄRISELT vajad.
Ja siis päeva lõpuks tuleb hea sõbraga vesteldes „juhuslikult” teemaks midagi, mida oled juba ammu teha tahtnud, kuskile minna, midagi kogeda …, aga oled rääkinud omale (täiesti mõttetuid ja ebatõeseid!) lugusid sellest, miks Sa seda teha ei saa …
Järsku see „plõksab” ja lähed teele! 💖
Leiad ennast olevat tohutus elevuses ja saad selguse kõigis oma mentaalsetes (ja täiesti kasututes!) heietustes …
Fred Jüssi on öelnud: “Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele.”
Nii see paigalseis ongi „viljakas mittemidagitegemine”!
LUBAGE seda endale rohkem!
Mina nautisin täna selle „viljaka mittemidagitegemise” taipamisi mere ääres 🙂
Kevad ON tulekul!
PS! Mis värvi on Päike? 🌻
