Ma väidan, et see on eelkõige emotsionaalne probleem, mille peamiseks põhjuseks on stress ja depressioon!
OOTA! Kohe tõestan selle ära!
Meie minister Jürgen Ligi ei ole mitte kunagi Eesti rahvast austanud, ta on alati meisse üleolevalt ja halvustavalt suhtunud ning meid mõnitanud, aga tema „pärl” eestlaste ülekaalulisuse kohta maksutõusude õigustamiseks tekitas ka minul soovi sõna võtta ning jagada oma kogemust (üle)kaaluga.
Tean nii mõndagi ülekaalulisusest, ülesöömisest ja toitumishäirete erinevatest nägudest. Olen tuttav nii ülesöömise, kui nälgimisega.
Tean, mis tunne see on, kui sööd, sööd, sööd ja ei suuda lõpetada, sest midagi on ikka puudu … kui proovid erinevaid (ekstreemseid) dieete ning rabeled liikuda, trenni või füüsilist tööd teha, aga kaal tõuseb ikkagi … viha, kurbust, jõuetust, lootusetust tekitab …
Tean ka, mis tunne on see, kui ei ole söögiisu, kui ei tunne tühja kõhu tunnet, kui oled päevi söömata, sest ei tunne selleks vajadust, seda enam, et toidul puudub maitse. Sööd vahest vaid sellepärast, et tead, et ON VAJA … PEAB!
Minu rekordkaal on olnud 109kg, tõsi, seda väga ei märganud, sest pikkust on mul 180cm, aga ikkagi, pea 30 kg ülekaalu! Vaatamata pikkusele, liigitub see – „rasvunud”.
Sellest rohkem, kui 35kg kaotasin ma umbes 1,5 aastaga Prantsusmaal, kui ma seal ühes peres lapsehoidja olin.
Mis siis oli seal teistmoodi?
Esiteks: TOIDU KVALITEET! Pere, kus ma elasin sai omale lubada võimalikult puhast ja kvaliteetseid (BIO! Mitte öko ehk „säästu”) tooraineid ja toit valmistati peamiselt kodus, poolfabrikaatide tarbimise osakaal oli 0-lähedane ning rämps- ja valmistoit seal peres söögilauale ei kuulunud!
See oli üle 20 aasta tagasi ja juba siis oli kvaliteetne toit ka seal vähemalt 2 korda kallim, kui „tavatoit”. Hinnad ei olnud Eestist palju suuremad, palgad aga küll, kordades suuremad. Näiteks sai poole kohaga põhikooliõpetaja kätte üle 2000 euro.
Sealt perest sain ilmselt kõige tugevamad mõjutused tervisliku toitumise osas, kuid Eestis tagasi olles on olnud neid standardeid üsna keeruline järgida, isegi siis, kui ma pangas töötasin ja omale „rohkem lubada sain”.
Kui palju on tänases Eestis inimesi, kes saavad omale lubada osta toidukraami mõnest mahe-poest?
Teiseks: SÖÖGIAJAD. Õhtusöök oli hiline. Kui meil öeldakse, et ära söö peale 18t, siis prantslane sööb üldjuhul 20-22 vahel. Pere, kus mina olin, sõi õhtust umbes kella 21 paiku, hommikusöök oli 6-7 vahel. Nemad olid seda meelt, et õhtuse ja hommikuse söögikorra vahele ei peaks jääma liiga pikka vahet (et keha ei hakkaks toitu rasvarakkudesse talletama). Lisaks, ma sõin seal siinse 3 toidukorra asemel 5 korda päevas, hommiku- ja õhtusöögi vahele jäid veel lõunaoode, lõuna ja õhtuoode.
Ja vaatamata sellele pidevale söömisele, langes kaal väga kiirelt.
Kolmandaks: MA LIIKUSIN PALJU. Kõndimist 5-8 km või rattasõitu 30-35 km päevas.
Neljandaks ja üldse mitte kõige ebaolulisemaks: STRESSI PUUDUMINE. Ma ei pidanud igapäevaselt muretsema, kas mu tuba on soe, kas mu arved saavad makstud ning kas peale arvete tasumist toidu jaoks midagi järgi jääb …
Mis on minu/Sinu/meie taust, kust me tuleme?
Kui ma Eestisse tagasi tulin, tuli veidi kaalu tagasi ja viimased aastad on mu kaal kõikunud 78-83kg vahel.
Liikuda ja kehale füüsilist koormust anda on mulle alati meeldinud (täna tänu Human Designile tean, et Generaatori energiatüüp vajab seda!).
Mis siis on see „enne” ja „pärast” Prantsusmaa-aegsest erinevat?
Kõigepealt enne „Prantsusmaa aega”.
Kuskohast mu ülekaalulisus tuli?
Ma ei ole kunagi kõhna laps olnud, aga enne 6. eluaastat ei saanud mind ka paksuks nimetada. Ometi …
Geenid? Vist mitte, ei mu ema- ega isapoolses suguvõsas pole see eriti suur probleem olnud
Kust see siis tuleb?
Ikka lapsepõlvest!
Meile ei osatud anda seda, mida me emotsionaalselt vajasime. Miks ma kasutan „meie”-vormi? Sellepärast, et sama muster on meist paljudel
Kui mu vanemad lahutasid, jäin mina elama ema ja vanaemaga.
See, et mu kõht igal võimalikul juhul toitu täis topiti, tuli sellest, et mu ema ja vanaema tulid sõja- ja sõjajärgsest ajast, kus nemad kannatasid tihti tühja kõhtu … Seega anti ka mulle kõigepealt süüa, ka siis, kui ma tegelikult lihtsalt kallistust vajasin …
Nende jaoks oli toit vajalik puhtalt ellu jäämiseks, täna enam ei ole (tõsi, arvestades tänaseid maksu- ja hinnatõususid, siis ilmselt juba on … aga see on omaette teema …), kuid me ei oska ka sellest „rattast” välja tulla.
Proovisin sel ajal ka mõndasid dieete (nt Herbalife), tuli juua mingeid segusid ja toituda väga täpselt etteantud menüü järgi, sh toitu kaaluda. Kehakaal dieedi ajal küll langes, kuid kogu see iga toiduaine grammide lugemine tekitas minus stressi ning ikkagi tekkisid mingid isud, millele ma ei suutnud vastu panna …
Nii olidki tulemused alati ajutised ning kaal tuli tagasi … ja tihti veel mõni lisakilo „boonusena” juurde.
15-aastasena läksin tööle ja kolisin omaette elama.
Kui enne sai ülekaalu selle „süüks” panna, et õppimise ajal ma ei liikunud kuigi palju, siis tööle minnes tegin ma füüsilist tööd ja liikusin palju, sh käisin ka jooksmas ning sõitsin palju rattaga. Kaal lihtsalt ei langenud ja kõik!
Aga milline oli mu elu?
Selles oli väga palju stressi, pidevalt mingid tormid ja draamad … ma suutsin alatasa mingitesse jamadesse „sattuda” (täna tean, et 6/2 profiilina ma tulingi siia ellu palju kogema, siis olin aga ma kõigi nende jamadega pidevalt ohvrirollis)
Töö oli raske ja palk väike, lisaks keerulised suhted, kus 19-aastaselt mind rünnati ja kägistati, peale seda elasin pidevas hirmus, et mind rünnatakse uuesti, 2 aastat elasin pidevate ähvarduste ja hirmutamistega, kuni sealt lihtsalt ära kolisin. See oli uue Eesti algusaastatel ja Eesti politsei oli üsna lapsekingades ning laiutas käsi, et seni, kuni ta uuesti rünnanud ei ole, ei saa nemad midagi teha. Tõsi, ka 30 aastat hiljem ei ole selles osas midagi muutunud, ka täna on nii, et seni, kuni midagi hullu juhtunud ei ole, seni vägivallatsejad (sh emotsionaalsed) teevad, mida tahavad, meie politsei on tegelikult võimetu meid kaitsma … sest kõik algab ju seadustest ja paraku need meil ohvrit ei kaitse.
Minu õnneks oli kohalik konstaabel väga inimlik ja tore inimene ning käis mind pidevalt kontrollimas, kas mul on kõik korras – nii oli lootust kägistajale näidata kasvõi vaid läbi politseiauto kohalolu, et ta eemale hoiaks.
Mingit psühholoogilist tuge mulle loomulikult ei pakutud ja 19-aastasena ei osanud ma seda ka ise kuskilt otsida ning kui päris aus olla, siis tol ajal isegi ei tulnud selle peale, et seda vaja oleks – no juhtus, mis juhtus, elu läheb edasi ? jah, läks edasi, kuid selle järjed jäid minu kehasse ja tulid uuesti pinnale 30 aastat hiljem, alles nüüd paar aastat tagasi
Tänase teadlikkuse juures võin julgelt väita, et kõik see pinge ja stress, milles elasin, tekitas emotsionaalset söömist, lisaks sellele, et minu selleaegset toitumist ei saanud kindlasti mitte nimetada tervislikuks …
Niisiis … selle „enne”-aja kokkuvõtteks võib täiesti üheselt järeldada, et minu ülekaalulisus tuli just pidevast stressist.
„Kaalukausi” teises otsas – teadvustamata enda näljutamine
Eestisse tagasi tulles õnnestus alguses kehakaal säilitada, siis aga algasid uuesti erinevad pinged, nii igapäevase ellujäämise tasandil, kui lähisuhtes – töö oli füüsiliselt raske ja palk väike, elukoha üür ja arved said makstud, kvaliteetse toidu ostmiseks raha ei jätkunud (vahest nappis raha üldse ükskõik millise, ka kõige odavama toidu ostmiseks).
Mu toidukorvis olid kõik kõige soodsamad tooted … ja mu kehakaalule lisandus 10kg! Näed seost?
Seal algas minu võitlus depressiooniga. Perearst määras antidepresandid (need aitasid üle elada ja ära teha ülikoolis eksamid, kuid pikemalt neid kasutama jääda ma ei soovinud!) ja 10 seanssi kliinilise psühholoogi juures. Seda viimast vaadates ei pidanud olema eriline selgeltnägija aru saamaks, et ta ise oli suuremas depressioonis, kui mina. Ainuke tööriist, mida ta peale minu rääkimise kasutas, oli üks rännak, mille ta mulle tegi. Selles rännakus viis ta mu tagasi 6-aastaseks tüdrukuks, kus ma leidsin ennast üksi kõrgete müüride vahelt, millel polnud ühtki ust ega akent väljapääsuks … ka peale 10. seanssi jäi see 6-aastane mina sinna müüride vahele. Aastateks! Kuni ma hakkasin ise enda aitamiseks alternatiivseid teid otsima.
Et kuidagimoodi ots-otsaga toime tulla, tegin tööl meeletutes kogustes ületunde, kuidagi sai ülikool lõpetatud ja sain tasuvamale tööle.
Ja siis vajusin hoopis vastaspoolele.
Uuel töökohal oli palk küll parem, kuid töö oli pingeline ja ületöötamise ning läbipõlemise tagajärjel langesin veel sügavasse depressiooni ning lõpetasin söömise hoopis, st mul kadus söögiisu täielikult ning lisaks ei tundnud ma ka tühja kõhu tunnet. Võisin olla päevi nii, et ei söönud midagi, jõin vaid vett ja kohvi.
See viis selleni, et jäin haigeks – „kõigest väike” palavik, mis ei tahtnud taanduda.
Perearstil, kus tugevalt ülekaaluline pereõde, kuuldes minu muret, et mul puudub söögiisu, teatas mulle oma pikkade kunstripsmetega silmi plõksutades „Proua! Iga naine oleks õnnelik, kui tal oleks teie mure!”. (Meie minister Ligi ütleks selle peale ilmselt, et „Suurepärane! Kuna sul siis ju toidu peale raha eriti ei kulu, saame mõne maksu veel välja mõelda või mõnda tõsta!”). No selge! Siis mul on mure, mida kõik naised endale tahaks, aga mina ei taha!!! Ta lasi siiski mulle paar analüüsi teha, mille tulemusel ta soovitas mul lihtsalt rohkem punapeeti süüa
Kuna punapeedi söömisest minu tervislik seisund ei paranenud, lasi sõbra sõber, kui oli näinud neid tehtud analüüse (mis ei näidanud eriti midagi), teha mul veel pika nimekirja analüüse erinevate näitajatega. Nende vereproovide tulemus näitas, et mu organism oli igasugustest vajalikest ainetest täiesti tühi ning ütles, et „kui Sa korralikult sööma ei hakka ja samas vaimus jätkad, hakkavad 2-3 kuu pärast Su organid üles ütlema ja Sa sured nälga!” See ei olevat ilus surm, see olevat piinarikas surm.
See oli hetk, kus ma valisin elada ning hakkasin depressioonist ja (sedapuhku) nälgimisest vaikselt välja ronima. Samal ajal läksin ka Holistilisse Instituuti, kus sain endale ja oma „teemadele” palju selgust ja tuge.
Ma lõpetasin töö juures ületundide tegemise, püüdsin magada minimaalselt 8 tundi ööpäevas, käisin iga päev minimaalselt 1 tunni metsas, hakkasin (alguses pool-vägisi, ennast sööma sundides) korralikult toituma ning õppisin mediteerima, et tulla toime oma äreva ja ülemõtleva ajuga ning leevendada igapäevast stressi ja pingeid.
Nende tegevuste tulemusel normaliseerus ka kehakaal (Näed seost?), üle aasta läks aega, et hakata tasapisi uuesti toidu maitset tundma, söögiisu taastus umbes paari aasta jooksul, tühja kõhu tunnet paraku ei tunne ma aeg-ajalt siiani ning söömine on minu jaoks siiani tegevus, mida mul tuleb teha teadlikult, esimese asjana meeles hoida, et ma üldse sööks …Ja seda just neil aegadel, kui pinged elus mingitel põhjustel tõusevad …
Ülekaal ei ole teema, mille saaks kokku võtta soovitusega „söö vähem!” …
Mis saab siis, kui Sa sööd LIIGA VÄHE?
Siis saabus Covidi-aeg.
Õhus, meedias, ühisväljas hirm ja hirmutamine, konfliktid, vaidlused, tülid, segadus … poeetiliselt öeldes „vend läks venna vastu, õde õe vastu”.
Kuigi püüdsin kõigi nende peavoolumeedia paanikakampaaniatega mitte kaasa minna, kuna ma usun kõigepealt enda hästitoimivasse immuunsussüsteemi ja ka seda, et igaühele meist siin on antud aeg tulla, olla ja minna, siis loomulikult mõjutas see siiski ka mind …
Tuli kodus töötamine, jõusaalid pandi kinni, vahepeal oli isegi keeld väljas liikuda, piirati kokkupuudet lähedatega, tehti kõik, et meil ei oleks võimalik teineteist PUUDUTADA (inimene VAJAB puudutust!)
Ühel hetkel märkasin taas, kuidas oma sobiva kaalu säilitamine muutus järjest keerulisemaks
Hakkasin toidu portsjoneid väiksemaks tegema – peamine, mis öeldakse, on see, et kaal tõuseb ülesöömisest … seega … piirasin oma söömist, kuid kaalu number tõusis stabiilses tempos.
Käisin sel ajal kogemusnõustajate koolitusel, söögikohtadesse lasti sisse vaid tõenditega „priviligeerituid” ja minul oli olnud see „õnnetus” iseenda immuunsusega terve olla ning „juhtusin” seal oma toidukarbiga lõunat sööma koos ühe toitumisnõustajaga.
Nähes minu kaasa võetud karpi, küsis grupiõde, mitu sellist karbitäit ma söön ühel toidukorral? Või kui tihti ma sellise karbitäie söön?
– Mis mõttes mitu? Selle ühe!
– Mida Sa veel sööd sellele lisaks?
– Mis mõttes mida? Midagi rohkem ei söö!
– Sellepärast Su kaal tõusebki … Sul on kalorite defitsiit, Sa ei söö piisavalt
Sedasama oli mõned kuud varem öelnud ka minu jõusaali treener – minu pikkuse ja füüsilise aktiivsuse juures oleksin ma pidanud sööma vähemalt 2 korda rohkem, kui ma sõin!
Mõlemad, nii treener, kui toitumisnõustaja väitsid, et kui Sa hakkad oma toitumist väga piirama, siis hakkab Su keha rasvana (rakkudesse) säilitama seda, mida Sa sööd, sest ta „ei tea”, millal ja kui palju ta järgmine kord jälle süüa saab …
Loomulikult ma ei uskunud seda, mulle tundus see täiesti jabur
Kuigi ma ei uskunud seda väidet, olin ma valmis katsetama ning kõigepealt esimese nädala jooksul arvutasin kokku oma senise harjumuspärase toitumise kalorid. Olles teada saanud, et minu tarbitavate kalorite hulk oli tõepoolest vaid 1/3 minu jaoks vajalike kalorite hulgast, tegin omale 5 toidukorda päevas, hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi vahele ka kaks oodet, sellega suurendasin tarbitavate kalorite hulka ning vaatasin ka seda, et toit oleks mitmekesine … ning mu kaal hakkaski langema …
Seega … vähem söömisel on ka varjukülg.
Tõsi, kaalu jälgimine ja kalorite lugemine pole mulle kunagi sobinud, see tekitab mulle lisastressi, nii et pidevalt ma seda teha ei suuda (ega taha ), aga katsetamiseks ja väite tõestamiseks või ümber lükkamiseks olin valmis seda tegema 🙂
Mis kasu ja õpetust ma sellest katsetusest sain?
Esiteks kindlasti teadlikkust tervislikumalt toituda, hoolida endast, oma kehast ja sellest, millega ma teda toidan … täpselt samamoodi nagu ma olen õppinud kogu oma elu kõigis valdkondades vaatama, millega ma ennast „toidan”.
Ma ei söö burgerit/hotdoge, ma ei joo cocat, ega ühtegi magustatud pudeli- ja energiajooki, ma ei kasuta toiduks poolfabrikaate ja valmistoitu ostan poest vaid erakorralisel hädajuhul.
Mu toidulaualt on 99% väljas nisutooted (nisujahu olen asendanud riisi- või tatrajahuga), suhkur ning kõik rasvained, peale vana hea searasva (või kookosrasva) ja puhta Eesti või. Searasva muuseas soovitas meie kliimas tarbida just üks tervisliku toitumise alal doktorikraadiga inimene.
Ma teen ise süüa ja ma kasutan võimalikult värskeid toiduaineid, ma eelistan alati puhast liha ja köögivilu ning mu lemmikjook on vesi. Kuid joon ka kohvi 🙂 Kohvi, mille kohta öeldakse, et see pole kohvi … soovitan proovida, see koosneb kohvist, kakaost, kaneelist ja meest (see on ka magustoidu asemel
Nii, et ühest küljest võib öelda, et ma pole peale eespool mainitud asjade millestki kardinaalselt loobunud, kuid siiski valin mida ma suhu pistan, samas ma ei keela endale mitte midagi ning kui isu tuleb, siis aeg-ajalt söön ka mõne piruka või koogitüki.
Taas … näitab ka see minu „söö vähem” kogemus, et just pinged on need, mis mind sööma panevad …
Milline toitumine Sulle tegelikult sobib ja mida Sa usud?
Nagu paljude muude asjade puhul, olen ka toitumise osas selgust ja abi saanud Human Design’ist.
Kõigepealt … Human Design emotsionaalkeskuses on sõltuvused.
Mul on emotsionaalkeskus defineerimata ja olen täheldanud, et ma hakkan rohkem sööma, kui olen koos inimes(t)ega, kellel on Juurtekeskuses aktiivseid väravaid, mis „vaatavad” emotsionaalkeskuse poole (väravad 19, 39 ja 41), vahet pole, kas need väravad on „ripakil” või kanalina. Seega … mis Sa arvad, kuskohast tuleb see „kollektiivne ülesöömine” jõulude, jaani ja muude suuremate perekondlike koosviibimiste ajal?
EI! Ma ei püüa siin enda vastutust selle ees, mida ja palju ma omale suhu pistan, vähendada ega näita kellegi peale näpuga, ei süüdista sellega kedagi :), aga see on asi, mis on aidanud mul olla teadlikum – väline mõju! Ma ei tea, kuidas see täpselt toimib, aga seda teadvustades on olnud lihtsam ka pidude ajal ülesöömist vältida
Lisaks näitab Human Design ära ka selle, milline on sünnipäraselt just Sulle sobilik toitumine.
Ilmselt oled kuulnud, kuidas soovitatakse rohkem tooreid (külmi) salateid süüa. Tore, jah, kuskil on ka need, kellele see sobib, aga minule ei sobi .
Mulle sobivad kuumad toidud ja joogid, nii temperatuuri, kui ka vürtside poolest. Nii, et jah, ma söön ja joon sooje toite/jooke (sh ka vesi, mida joon, on umbes 40*).
Kui ma seda järgima hakkasin, vähenesid nii erinevad isud, kui ülesöömise sööstud.
Usun, et ülekaalu puhul mängivad rolli ka uskumused, mida me juba väiksest saati kuuleme.
– Paks laps, ilus laps, ainult mitte tütarlaps (miks paks poiss ilusam on? )
– Kui Sa oled sünnitanud, siis lähed paksuks, see on normaalne
– Menopausis kaal tõusebki, lepi sellega!
– Peale neljakümnendat muutubki ainevahetus aeglaseks ja kaalutõus on normaalne.
– See on mul geenides
Jne …
See tähendab … varem või hiljem … naine ongi loodud paksuks minema?
Ometi, kõik naised ei ole ju peale sünnitust paksuks läinud ja kõik menopausis või menopausi läbinud naised ei ole samuti paksud … Loomulikult, meie kehad muutuvad ajaga, jah, muutub ka ainevahetus ja kindlasti muutuvad ka meie liikumisharjumused jne …
Aga miks siis mehed paksuks lähevad?
Ülekaalu kontekstis räägitakse peamiselt just naistest, aga vaata ringi ja näed, et tegelikult on sama probleem ka meestega …
Miks meeste ülekaalulisusest vähem räägitakse?
Sest naistele on suurem ootus, et nad oleks saledad?
JÄRELDUSED
Ilmselt oled oma järeldused nüüdseks juba teinud, sest Sinu arvamus või kogemus võivad olla hoopis midagi muud, kui minu omad ![🤷♀️]()
Siin kokkuvõte minu kogemusel ülekaalulisuse põhjustest.
Minu jaoks on „uhkelt” esikohal EMOTSIONAALSED PINGED:
Alustuseks pinged, mis on ühiskonnas. Olgem ausad, neid, kellel igapäevaeluga toimetulek läheb järjest keerulisemaks, on meie seas aina rohkem.
Need, kellel pole esmase ja elementaarse toimetulekuga muret, siis on väga palju neid, keda siiski häirivad (hirmutavad, ärritavad, vihastavad …) meie riigi „juhtide” otsused Eesti riigi „juhtimisel”.
Sellele lisanduvad pinged nii isiklikes-, kui töösuhetes (sh ületöötamine ja läbipõlemine).
Paljudel meist on selliseid vajadusi, mida nad ei oska endale teadvustada, nad ei teagi, mida nad tahavad … nad lihtsalt tunnevad, et „midagi on puudu/valesti”, „kõik oleks nagu hästi, aga …” Usu mind, vaimse tervise nõustajana ma tean, millest räägin …
(Liig)söömine on kõige kättesaadavam (ja ka levinum) viis täita tühimikku, kui me millestki emotsionaalselt puudust tunneme.
Kas Sa oskad (või tuleb Sul meelde) endasse vaadata (või küsida seda oma lapselt, partnerilt, lähedaselt …), millest Sa parasjagu puudust tunned, kui käe toidu järgi sirutad?
Doreen Virtue on kirjutanud raamatu „Painav söögiisu”. Umbes 90% juhtudel olen enda puhul sealse järgi ära tundnud oma tunded ja emotsioonid vastavalt sellele, kas mul on olnud isu šokolaadi, suitsuvorsti või millegi muu järgi ![🤔]()
Kui ma olen emotsionaalselt tasakaalus (emotsionaalselt tasakaalus tähendab ka seda, et ka minu füüsiline seisund on tasakaalus), ei ole mul mingeid isusid, ma ei haara toidu järgi ja kusjuures siis ei oma ka ülejäänu (järgmised põhjused) eriti suurt osakaalu.
Samas tuleb mul jääda teadlikuks ja siiski märgata, mida ma söön ja palju liigun. Kui need hooletusse jätan, mõjub see nii emotsionaalsele, kui füüsilisele seisundile!
Teisel kohal on TOIDU KVALITEET
Kvaliteetne ja tervislik toit on alati kallim ja sellise toidu ostmiseks jääb järjest rohkematel inimestel raha aina vähemaks.
Mida Sa sööd ja jood – kas Sa vaatad, mis seal sees on?
Kas Sa sööd kiirtoitu, magustatud (energia)jooke, limonaade, maitsevett?
Ostad poolfabrikaate ja/või valmistoitu?
Oled Sa vaadanud, mida need sisaldavad ![❓]()
Jätame siin praegu välja selle, kuidas neid tehakse ![😳]()
Friikad, pontšikud ja muu „mant”, mida õli sees küpsetatakse – kujutad ette, kui vana näiteks see õli olla võib?
Või leiad Sa aja ja teed ise toidu värsketest toorainetest?
Kolmandaks (ja kindlasti mitte vähemtähtsamaks❗️) on LIIKUMINE või ükskõik milline füüsiline tegevus.
Mida lihtsamaks läheb meie igapäevane füüsiline elu, seda rohkem näeme me enda ümber ülekaalulisust. Kui palju on meil masinaid, mis teevad meie eest ära enamuse (kodu)töid – et meil oleks rohkem aega lähedastega veeta? Või rohkem tööd teha? Trennis käia? Netis skrollida?
Seega … tegelikult ei tee Sind paksuks mitte Su geenid, sünnitused või menopaus, vaid hoopis see, milliseid emotsioone, tundeid ja vajadusi Sa söömisega asendad/rahuldad, mida ja kui palju Sa selle tulemusel suhu pistad ning kui palju Sa liigud, Sinu füüsiline aktiivsus.
Vaatamata kõigele, palun püüa hoida oma vaimset ja füüsilist tervist ![💖]()
